1.2 Tervena vananemine

Vanadusega seostatakse sageli suurenenud sotsiaalset stressi, sotsiaalset isoleeritust, füüsilist nõrkust, mitmete krooniliste haiguste koosesinemist ning vaesust. Kuid see võib olla ka aeg, kus eaka inimese elu seostub teiste aitamise ja kogukonna heaks tehtava vabatahtliku tööga, mis suurendab kogukondlikku ja sotsiaalset kapitali. Kõikjal maailmas tegelevad vanavanemad lapselastega: toovad neid koolist koju, abistavad kodutööde tegemisel, loevad neile ette, ning jagavad nendega elu jooksul korjunud kogemusi ja elutarkust. Eakad toetavad ka oma eakaaslasi, pakkudes neile võimalusi suhtlusvõrgustike säilitamiseks, korraldades näiteks ühiseid lõunasööke, käsitöö- ja vestlusringe.

Füüsiline aktiivsus

Füüsiline aktiivsus aitab ennetada luude hõrenemist, säilitada tasakaalumeelt, ning hoida eemal tervisehädasid, nagu südamehaigused, insult ja mõned vähiliigid. Mõningatel juhtude võivad füüsilised haigused käivitada vaimse häire või seda soodustada. Näiteks diabeetikutel, vähi- ja südamehaigetel esineb üsna sageli ka depressiooni. Regulaarne füüsiline aktiivsus aitab: mälu parandada, vaimset võimekust säilitada ja tõsta, dementsust (intellekti alanenud funktsionaalsust), k.a. Alzheimeri tõbe ennetada, meeleolu tõsta, depressiooni ennetada ja ületada, erksamaks saada. Ka vähene liikumine, näiteks jalutamine, jooksmine, ujumine, tantsimine aitab vähendada pulsisagedust, alandada vererõhku, alandada veres kolesteroolitaset, tugevdada südant ja suurendada hapnikuvoogu ajju, parandada reaktsioonikiirust, suurendada keha liikuvust, painduvust ja vastupidavust.

Sotsiaalsed suhted

Tugi, mida saame oma sõpradelt, perelt ja kolleegidelt, aitab meie vaimset tervist säilitada. Uuringud on näidanud, et tihedate perekondlike ja kogukondlike sidemetega seotud inimestel tekivad Alzheimeri tõve sümptomid kõrgemas vanuses kui neil, kes on sotsiaalselt isoleeritud. Seega tuleb hoida oma suhteid ja sidemeid. Võimalusel ühineda raamatusõprade klubi või vabatahtlike rühmaga, ning suhelda ümbritseva maailmaga. Positiivne meelestatus aitab keha ja vaimu tervena hoida. Keskenduma peaks maailmas leiduvale heale, rõõmupakkuvatele tegevustele ja inimestele, kes õnnelikuks teevad. Veendunud usklikud leiavad oma usust ja kogudusest tuge ja lohutust. Millised need religioossed ja vaimsed uskumused ja tõekspidamised ka poleks, tuleks neid alal hoida. Suhted usu- ja mõttekaaslastega aitavad ennetada või leevendada depressiooni ning kaitsevad dementsuse eest.

Mälu

Kõike ei ole vaja meeles pidada. Tänapäeva kiires maailmas oleme kõik infoga ülekoormatud. Kui vaja, tuleb kasutada nimekirju, märkmikke, memosid ja teisi mäluabivahendeid. Näiteks kirjutada kohtumiste ajad kalendermärkmikkuse ning hoida taskus päevaülesannete nimekirja. Kujundada võiks rutiinseid harjumusi, mis aitab asju meeles pidada. Näiteks ravimite võtmine iga päev samal kellaajal või võtmete hoidmine alati ühes kohas. Nägemismälu on enamusel eakatest parem kui kuulmismälu. See tähendab, et nähtut on kergem meeles pidada kui kuuldut. Kasutades mõlemat samal ajal, jäävad asjad paremini meelde. Uute asjade ja ideede meelespidamiseks võiks luua seoseid tuttava ja varemkogetuga. Millegi uue õppimisel võiks välistada taustamüra ja muud segavad tegurid, ning koondada oma tähelepanu õpitavale. Õppimiseks ja meelespidamiseks võiks rohkem aega võtta. Oluline on keskendumine ja kannatlikkus.

Abistaja saab koos eakaga olla aktiivne. Koos saab ette võtta jalutuskäike ja muid aktiivseid tegevusi. Koos tegutsedes on alati motivatsioon suurem. Erinevate tegevuste kohta saab abistaja eakale infot jagada ja suunata teda vajadusel treening- või abivahendeid kasutama (näiteks käimiskepid, treeningmatid, -pallid, -kummid ja hantlid). Abistaja võimalus on kaasata eakad veel rohkem sotsiaalsetesse suhetesse, näiteks lastelastega koos tegutsemine, ühiste ürituste ja väljasõitude korraldamine, huviringides osalemine. Eakad võiksid esmalt rääkida oma murest sõbrale või pereliikmele, ning otsida seejärel abi perearstilt või kellegilt, kes neid aidata saavad. Seepärast on oluline abistajal osata märgata, kuulata ja kohal olla eaka inimese kõrval. Abistaja on see, kes saab suunata ja pöörata tähelepanu kui on märgata muutusi eaka vaimses ja füüsilises tervises.

Arengupsühholoogia tundmine annab vastuse hooldustöötaja küsimusele “MIKS?” Sõltuvalt sellest, miks midagi tehakse, saab uurida põhjuse ja tagajärje seoseid ning vajaduse korral suunata kliendi/patsiendi tegevust. Hooldustöö eeldab oskust hinnata inimese käitumist ja vajaduse korral sekkuda. Viimastel aastakümnetel räägitakse toimetulekuvõimest, selle hindamisest sotsiaalsete protsesside ja tegevuste ning inimeste igapäevaelu ja sellega seotud probleemide kaudu. Just sotsiaalne komponent teeb toimetulekuvõime teistest võimetest erilisemaks, sest sotsiaalsed oskused ja võimed on võrreldes bioloogiliste ja psüühilistega rohkem õpitavad ja arendatavad. Toimetulekuvõime all mõistetakse motivatsiooni, emotsioonide väljendamist, sotsiaalset tundlikkust, suhtlemisoskust, kohanemisvõimet, kompensatsioonimehhanismide kasutamisoskust, üldist taluvust jms.

Mõtlemiseks: Tänapäeval räägitakse väärikast ja edukast vananemisest. Kui me vananeme ja ootame pikemat eluiga kui see oli eelmistel põlvkondadel, püüdleme selle poole, et meie tervis oleks vanemas eas parem. Kuidas me seda teeme?