11.3 Traumajärgne ärevushäire

Traumajärgne ärevushäire ehk PTSD, mis on lühend ingliskeelsest väljendist Post Traumatic Stress Disorder. Vastavalt RHK-10-le (Eestis kasutatav rahvusvaheline haiguste klassifikaator) on tegemist hilinenud häirega, mis on põhjustatud nii lühiajalisest kui ka kestvast traumaatilisest olukorrast, mis mõjutab oluliselt enamikku seda kogenud inimesi. Soodustajateks võivad olla mõned isiksusjooned või varasem neurootiline häire, mis võivad alandada selle sündroomi tekkeläve või raskendada kulgu. Ka on suurema kohanemisvõimega inimestel vaiksem tõenäosus kogeda raskekujulist traumajärgset stressi. Eriti oluline on mõista ulatuslikus ja kogu senist elukorraldust hävitavas traumaolukorras olnud inimesi (sõda, katastroof, kogu perekonna hukkumine jne), sest toimetulematus traumajärgse stressiga vähese turvalisuse olukorras toob kaasa uusi raskusi, näiteks kõrgendatud riski suitsiidkäitumisele. 

Järelreaktsiooniga esineb trauma pidevat taasläbielamist, pidevaid meenutusi, korduvaid unenägusid stressi tekitanud sündmusest. Esineb tugev stress, kui puututakse kokku sündmustega, mis tuletavad juhtunut meelde, näiteks aastapäevadel. PTSD käigus võib areneda kurnatus. Esineb püüdu vältida traumaga seotud ärritajaid. Inimene eraldub teistest, muutub emotsionaalselt tuimaks. Võib tekkida pidev erutusseisund: unehäired, ärritus, vihapursked, ärevus ja depressioon, suitsiidimõtted. Psüühilise trauma läbielanud inimene kardab trauma kordumist. Ta võib hakata tarvitama alkoholi või muutuda narkomaaniks, et kaitsta end valusate tunnete ja painavate mõtete eest. 

PTSD võib olla varjatud mõnest nädalast kuni mõne kuuni, kuid harva enam kui kuus kuud. Enamasti on abi saavate inimeste paranemine täielik, kuid vähestel on võimalik krooniline kulg koos aastatepikkuse häire püsimisega. Häire leevendamiseks ja vältimiseks on oluline vahetu psühholoogiline kriisiabi parast rasket sündmust.