7.1 Uriinipidamatus ja uriinipeetus

Uriinipidamatus ehk uriini-inkontinentsus on tahtest sõltumatu uriinivool, mis põhjustab inimesele nii  sotsiaalseid kui ka hügieenilisi probleeme. Lisaks on uriinipidamatusega inimesed ohustatud naha- ja kuseteede põletikest, seoses niiske keskkonnaga. Uriinipidamatus on laialt levinud probleem – hinnanguliselt on Eestis 100 000–120 000 inimest, kellel esineb suuremal või väiksemal määral uriinipidmatust. Üle 65-aastastest 20% ning vähemalt pooled hooldusasutustes elavatest inimestest Eestis kannatavad uriinipidamatuse all.

Uriinipidamatus jaotatakse:

• Rõhkinkontinentsus ehk stress-inkontinentsus, mille puhul tekib tahtmatu uriinivool seoses  füüsilise pingutusega, näiteks aevastamisel, naermisel ja köhimisel. Selle põhjuseks on kusepõie sulgurlihaste või vaagnapõhjalihaste nõrkus.

• Sundinkontinentsus, mille puhul urineerimistung tekib nii kiiresti ja tugevana, et urineeritakse enne WCsse jõudmist. Põhjuseks on kuseteedepõletikud, põiekivid või -kasvajad, eesnäärme suurenemine ja teised haigused.

• Segatüüpi inkontinentsus, mille puhul esineb nii rõhk- kui ka sundinkontinentsusele iseloomulikke tunnuseid.

• Ülevooluinkontinentsus, mille puhul täitub põis vähehaaval, kuni põie siserõhk tõuseb kõrgemale kui kusejuha sulgurrõhk ning tekib ajutine kusepidamatus. Esineb sagedamini siis, kui kusitis on takistus (näiteks suurenenud eesnääre meestel) ja uriini vaba äravoolu ei toimu. Uriini väljavoolamisel ei teki põielihase kokkutõmmet ja inimene ei tunne urineerimisvajadust.

• Järeltilkumine, mille korral kusejuhasse jäänud uriin ei pöördu tagasi põide, vaid tilgub pükstesse.

Sagedamini esineva uriini pidamatuse kõrval esineb ka uriini peetust (retensioon), ehk seisundit, mille puhul uriin koguneb põide, kuid inimene ei ole suuteline seda ise väljutama. Retensiooni puhul on tüsistuste vältimiseks vajalik seisund lahendada põie kateteriseerimisega, millest tuleb juttu alapeatükis 7.7.