10.1.2 Vedelad ravimvormid

Vedelad ravimivormid, milles toimeaine(d) ja erinevad abiained on lahustunud kujul.

Lahused on üks kõige vanemaid ja levinumaid ravimvorme, mida saab manustada peaaegu kõikide manustamisteede kaudu. Lahused peavad olema selged, neis ei tohi olla mingisuguseid võõrkehi ega hägusust, aga võivad olla värvilised. Lahuseid tuleb eelistada laste ja eakate puhul, sest vedelikku on kergem neelata kui tahkeid ravimvorme. Lahustest imendub toimeaine kiiremini kui tahketest ravimvormidest, sest lahustumisprotsessi seedetraktis ei toimu. Võrreldes suspensioonidega ja emulsioonidega on lahus homogeenne süsteem ja igas manustatud koguses on sama palju toimeainet. Teatud toimeained (atsetüülsalitsüülhape) ärritavad seedetrakti limaskesta, kui satuvad kontsentreeritud koguses selle pinnale, aga lahusena manustades on kontsentratsioon madalam ja ärritus väiksem.

Lahus on vedel ravimvorm, mis saadakse raviaine lahustamisel lahustis, seega koosnevad lahused kahest olulisest komponendist: lahustunud ainest ja lahustist. Levinuimad on vesilahused, kuna vesi on füsioloogiliselt inimesele sobilik vedelik.

Ravimlahuste valmistamiseks on kasutusel lahustina:

• vesi (destilleeritud vesi, keedetud ja jahutatud vesi);
• alkohol (kasutatakse peamiselt etüülalkoholi);
• õlid (mandliõli, oliiviõli, seesamiõli, sojaõli).

Lahuste jagunemine:

• Lahused välispidiseks kasutamiseks, need on silma-, nina-, kõrvatilgad, mähised, loputus- ja kompressilahused.
• Lahused seespidiseks/suukaudseks kasutamiseks. Neid doseeritakse mõõteklaasiga, tee-, dessert- või supilusikaga või tilkadena.
• Süstelahused on ettenähtud manustamiseks süstimise teel. Süstelahused peavad olema steriilsed.

Suu kaudu manustatavate lahuste puudused:

• lahuste säilivus on lühem kui tahketel ravimvormidel;
• säilivuse pikendamiseks on lisatud konservante;
• annustamise ebatäpsus.

Süstelahused

Süstelahuste valmistamisel kasutatakse lahustusvahendina:

• erinõuetele vastavat süstevett – värskelt destilleeritud, steriliseeritud ja apürogeenne vesi. Harilik destilleeritud vesi ei sobi süstelahuste valmistamiseks, sest võib sisaldada mikroorganismide laguprodukte, mis põhjustavad pürogeensust (tekitavad palavikku);
• taimseid õlisid – steriliseeritud, neutraliseeritud ja veetustatud virsiku- või oliiviõli.

Süstelahused paigutatakse ampullidesse või flakoonidesse. Ampullides on steriilne süsteravim. Igale ampullile on peale märgitud aine nimetus, kontsentratsioon ja maht. Vähepüsivatele lisatakse ka kehtivusaeg. Ampulle (joonis 10.8) on eri suurusega, 1–20 ml. Tavalist ampulli ei ole võimalik pärast avamist sulgeda ja see kaotab steriilsuse. Seega ei tohi lahtiselt seisnud ampullis seisnud lahust hiljem enam kasutada.

Ampull on kõlbmatu siis, kui:

• ampull pole terve;
• ampullis on võõrkehi;
• ravimi värvus on muutunud;
• lahuses on tekkinud hägusus või sade;
• ravimi kehtivusaeg on lõppenud.

Flakoonides/viaalides (joonis 10.9) olevaid süstelahuseid võib kasutada mitu korda (läbi korgi), ilma et tekiks saastumist. Ei tohi rikkuda flakooni steriilsust.

Kui aine on vesilahusena ebapüsiv, siis valmistatakse süstimiseks steriilne pulber, millest segatakse lahus vahetult enne manustamist. Neid nimetatakse kuivampullideks.

Suspensioonid on ravimvormid lahustumatute või raskesti lahustuvate toimeainete seespidiseks ja välispidiseks manustamiseks. Steriilseid suspensioone võib manustatada ka süstides lihasesse. Suspensioonid on jämedisperssed süsteemid, milles lahustumatu toimeaine osakesed on läbimõõduga >1 μm dispergeeritult vedelfaasis, milleks on kõige sagedamini vesi. Olemas on ka nn kolloidsuspensioonid, milles on osakeste läbimõõt <1 μm.

Suspensioonidele esitatud nõuded:

• suspensiooni osakesed peavad olema suhteliselt ühesuurused ega tohi esineda teralist struktuuri;
• seismisel tekkiv sade peab olema pärast loksutamist ühtlaselt dispergeeritav, et tagada täpset annustamist;
• suspensioon peab olema füüsikaliselt stabiilne ega tohi agregeeruda.

Suspensioonide negatiivsed omadused:

• enne manustamist on vajalik loksutada;
• annustamine on vähem täpsem kui lahuste korral;
• lühike säilivusaeg.

Mõned suspensioonid valmistatakse tööstuslikult pulbrina, kuid enne apteegist väljastamist valmistatakse suspensioon. Sellise suspensiooni säilivusaeg võib olla kuni 14 päeva. Säilitusanum on tumedast klaasist ja manustamiseks kasutatakse spetsiaalset mõõtelusikat.

Välispidiselt manustatavad suspensioonid sisaldavad lahustumatut toimeainet, mis kantakse nahapinnale ja moodustab seal depoo. Sellised suspensioonid jätavad nahale tugeva mittekleepuva kile, mis hoiab toimeaine manustamiskohal ja kaitseb nahka, kuid on samas kergesti mahapestav. Põletikulisele või vigastatud nahale peale kantav suspensioon peab olema steriilne või valmistatud aseptilises tingimustes. Välispidisel suspensiooni mahutaval anumal peavad sildil olema järgmised hoiatused: „Mitte sisse võtta! Enne tarvitamist loksutada!”

Inhaleeritavad suspensioonid on inhaleeritavate ravimite üks liik, mis sisaldavad üht või mitut eeterlikku õli ning kuhu on dispersiooni saamiseks lisatud magneesiumkarbonaati, et adsorbeerida eeterlik õli ja jaotada see ühtlaselt. Pulber lisatakse kuumale veele (65 ºC) vahetult enne inhaleerimist ja siis inhaleeritakse auru.

Emulsioonid on ravimvormid, mis koosnevad kahest vedelikust, mis üksteises ei lahustu (õli ja vesi). Emulsioonid on termodünaamiliselt ebapüsivad ja vajalik on kolmanda komponendi (emulgaatori) lisamine. Emulsioone kasutatakse suukaudseks, rektaalseks, lokaalseks või intramuskulaarseks manustamiseks. Emulsioone jaotatakse vesi-õli ja õli-vesi tüüpi. Suu kaudu manustatavad emulsioonid sobivad rasva ja õli või õlis lahustuvate toimeainete manustamiseks. Ilma konservandita ja stabilisaatorita emulsioonid lagunevad kiiresti. Emulsiooni tuleb säilitada tumedas klaaspudelis ja kindlalt suletult. Säilitusanuma sulgemiseks ei tohi kasutada metallkorki. Enne manustamist tuleb hoolikalt loksutada ja emulsiooni ei tohi lasta ära külmuda.

Leotised ja keedised on taimsetest kuivatatud droogidest valmistatud termilise töötlusega vesiväljatõmmised. Leotised valmistatakse taimede õrnematest osadest (õied, lehed, ürt). Keedised valmistatakse taimede kõvematest osadest (koored, juured, juurikad). Leotised ja keediseid on välimuselt tee sarnased, neid manustatakse nii seespidiselt kui ka välispidiselt. Seespidisel manustamisel doseeritakse supilusikaga. Säilivad 3−4 päeva, kui hoitakse jahedas ja pimedas. Kõrgel temperatuuril säilitades lüheneb ka säilivusaeg.

Ravimtee on droogi või droogide peenestatud segu, millest valmistatakse vesitõmmis lisatud õpetuse kohaselt kodusel teel. Välja on töötatud enim tarvitatavate teesegude koostised, nagu diureetiline, lahtistav, sappi nõristav, rahustav. Ravimtee on doseerimata ravimvorm ja seetõttu ei kuulu ravimtee koostisse mitte kunagi mürgiseid ja tugevatoimelisi ravimtaimi.

Tinktuur on droogidest valmistatud alkohoolsed või vesi-alkohoolsed tõmmised. Omadustelt on need selged, värvilised vedelikud, millel on droogile omane lõhn. Neid säilitatakse pimedas ja jahedas. Manustatakse peamiselt seespidiselt kas tilkadena või mikstuuride koostises.

Mikstuur on kombineeritud vedel ravimvorm, mis võib sisaldada lahustunud ja lahustumatuid aineid, leotisi, keediseid, tinktuure, ekstrakte jm. Viimasel ajal valmistavad mikstuure ka tehased, aga nendele on lisatud konservante. Erinevalt lahusest sisaldavad rohkem kui kaht komponenti, võivad olla hägused ja sademega. NB! Neid tuleb alati enne tarvitamist loksutada. Manustatakse seespidiselt supilusikaga.

Ekstrakt on droogidest valmistatud ja osaliselt või täielikult koondatud vesiväljatõmmis. Ekstraheerimisvedelikuks on tavaliselt alkohol. Ekstraktid jagunevad vastavalt oma konsistentsile:

• vedelekstrakt – ekstraheerimisvedelikku on nii palju ära aurutatud, et järele jääb alguses võetud droogi kogusega võrdne hulk vedelikku. Vedelekstraktide kontsentratsioon on 1:1;
• paksekstrakt – siin on ekstraheerimisvedelik peaaegu ära aurustatud, järele jäänud on viskoosne, vedela savi taoline mass (niiskust kuni 25%);
• kuivekstrakt – kogu ekstraheerimisvedelik on ära aurustatud ning moodustunud on pulbriline mass (niiskust kuni 5%). Kuivekstrakt on väga hügroskoopne, tuleb jälgida säilitamisnõudeid.

Liniment on vedel või geelitaoline mass, mida kasutatakse nahapinnale sissehõõrumiseks. Linimendid võivad olla lahused, emulsioonid või suspensioonid. Välispidiselt kasutatav ravimvorm. Liniment on üleminekuvorm vedelate ja pehmete ravimvormide vahel.

Tilgad on seespidised ja välispidised (silma-, nina-, kõrvatilgad). Tilkadeks on lahused, tinktuurid, vedelekstraktid, mitmesugused vedelikud – kõik, mida manustatakse tilkadena.

Siirup on vedel ravimvorm, mis on magusa maitsega, viskoosne ja sisaldab enamasti maitse- ja lõhnaaineid.