1. Arenguülesanded

Peatükk annab ülevaate arengupsühholoogia erinevatest käsitlustest. Psühholoogia seaduspärasuste tundmine aitab inimest parimal viisil toetada.

Hooldustöötaja tegeleb inimesega kogu tema elukaare vältel. Selleks, et inimest tema vajadustest lähtuvalt parimal viisil toetada, on vaja teada arengu seaduspärasusi ja seda mõjutavaid tegureid. Hooldustöös tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest: inimese areng ei lõpe varases täiskasvanueas ning ühe ja sama arenguülesande jaoks on olemas palju võimalusi, aga ka piirid. Arengu kulg võib olla indiviiditi erinev ning kaotusi on võimalik kompenseerida.

Tänapäeva arenguteooriad seovad pärilikkuse ja keskkonna, sh kultuuri, ehkki küll erineva rõhuasetusega. Eristatakse nelja arenguaspekti: kognitiivne, sotsiaalne, emotsionaalne ja moraalne. Kognitiivne areng seostub toimingutega, mida käsitletakse intellektuaalsetena (mõtlemine, tajumine, probleemide lahendamine, lugema ja kirjutama õppimine). Sellesse valdkonda kuuluvad samuti kognitiivse arengu probleemid, näiteks vaimne mahajäämus või kurtuse ja pimeduse mõju lapse mõtlemisele. Sotsiaalne areng ilmneb igas käitumisaktis, mis hõlmab suhteid teistega. Sotsiaalse arengu puhul huvitutakse inimese integreerimisest sotsiaalsesse maailma ning püütakse seletada, kuidas omandatakse ühiskonnas kehtivad väärtused. Emotsionaalne areng puudutab tundeid ja hoiakuid ning seda käitumisvaldkonda, mida psühholoogid nimetavad mõnikord afektiivseks. Lisaks on pööratud tähelepanu moraalsele arengule, mis seostub nii kognitiivse, sotsiaalse kui ka emotsionaalse arenguga. Selle alla kuulub inimese põhiväärtuste süsteemi väljakujunemine: mis on hea ja halb, mis on õige ja vale.

Igal arenguperioodil on meil täita arenguülesanded ning nende edukas elluviimine võimaldab järgmistes arenguetappides paremini toime tulla. Arenguülesannete läbimisel on oluline roll ümbritseval keskkonnal. Keskkond võib esitada inimesele tema arengupotentsiaali seisukohast kas liiga kõrgeid või liiga madalaid nõudmisi. Esimesel juhul kogeb inimene ebaedu, mis mõjutab tema minapilti, teisel juhul jäävad märkamata ja välja arendamata tema tegelikud arenguvõimalused.

Keskajal arvati, et iga seitsme aasta jooksul toimuvad inimese elus muutused, kus pinge on lausa paratamatu. Tänapäeval lähtutakse arengukriiside käsitlemisel Erik H. Eriksoni teooriast, mille kohaselt läbib inimene oma arengus kaheksa psühhosotsiaalset kriisi (tabel 1.1). Arengukriisid toimuvad enamasti üleminekul ühelt elutsükli astmelt teisele alates imikueast kuni kõrge vanuseni. Igas sellises kriisis peab negatiivse ja positiivse vahel toimuv võitlus lõppema edukalt, et liikuda edasi järgmisesse staadiumisse. Arengukriisi vallandajaks võib olla ka ülemäärane väsimus ja läbipõlemine. Toimetulek elus võib olla suures osas mõjutatud sellest, kuidas on varasemad kriisid möödunud. Erikson toonitab, et eelmistel eluperioodidel kogetavaid arengukriise elatakse mõnikord sümboolselt üle ka hilisemas eas.

Tabel 1.1. Inimese arenguetapid Eriksoni järgi

Väikelapseiga/imikuiga: laps peab omandama arusaama, et ta võib ümbritsevat maailma usaldada. Kui lapse vajadused on rahuldatud ja vanemad teda hellitavad (hoolitsevad tema eest), siis tunnetab ta maailma turvalisena. Kui laps ei saa piisavalt hellust ja hoolitsust, siis võib ta hakata maailma ees hirmu tundma. Võib tekkida usaldamatus kogu eluks.

Varajane lapseiga: kui laps on vanemaid usaldama õppinud, siis hakkab ta nende toel oma arengule vastavalt tegutsema. Eakohaste ülesannete lahendamine arendab lapse iseseisvust. Kui ülesanded on liiga keerulised või vanemate tugi puudub, tekivad lapsel kahtlused, kas ta ikka suudab edukalt toime tulla. Seega on tähtis saada vanematelt kiitust ja toetust. Vanematepoolne häbistamine ja laitmine võivad lapse kahtlusi oma suutlikkuses ainult suurendada.

Mänguiga: lapse ettevõtlikkus kasvab, ta hakkab üha enam katsetama ja vanematele küsimusi esitama. See aeg on täis tegutsemist, elavat uudishimu ja fantaseerimist. Kui vanemad soodustavad sellist tegevust ja vastavad küsimustele, siis areneb lapse algatusvõime jõudsalt. Kui aga lapse küsimusi peetakse rumalaks, võib temas kujuneda hoopis süütunne.

Kooliiga: ülekaalus on vaimsed küsimused. Kui last julgustatakse asju hästi tegema ja neid lõpuni viima ning teda kiidetakse selle eest, areneb ta töökaks ja ettevõtlikuks. Kui lapse tehtust ei peeta lugu ja teda koheldakse kui tüütajat, siis võib tal tekkida alaväärsustunne. Need lapsed, kellel on see tunne välja arenenud, ei suuda vaimset tegevust nautida ega sellest rahuldust leida.

Teismeliseiga: saavutatakse füüsiline küpsus ja saadakse iseseisvaks. Tähtis on leida vastus küsimusele „Kes ma olen?“. Kaheldakse paljus: selles, kelleks tahetakse saada, oma seksuaalsuses jne. Arengu seisukohalt tuleb nüüd lapsepõlves õpitu viia tasakaalu kõige selle uuega, mis bioloogiliste muutuste, sünnipäraste annete ja sotsiaalsete suhetega esile kerkib. Kui nooruk suudab oma rollid tervikuks siduda, kujuneb tal välja terviklik ego-identiteet. Kui ta ei oska ühendada oma elu eri külgi, siis jääb tema identsus ähmaseks.

Varajane täisiga: see etapp läbitakse edukalt eeldusel, et nooruk loob lähedase sideme teise inimesega. Alles siis, kui noor inimene tunnetab täiesti kindlalt oma identiteeti, saab ta luua lähedasi suhteid. Oma identiteedi alusel saab ta luua vastassugupoolega nii sõprusel kui ka armastusel põhinevaid seksuaalseid suhteid. Kui ta seda ei suuda, võib tal areneda üksindus- ja isoleeritustunne.

Täiskasvanuiga: seostub järgmise põlvkonna kasvatamise ja juhendamisega. Mõeldud on nii laste kasvatamist kui ka laiemaid ettevõtmisi, milles osaletakse ja mille kaudu järgmist põlvkonda mõjutatakse (näiteks õpetamine, poliitika). Need, kes endale sellist tegevust ei leia, valivad sageli endassesulgumise tee, mis toob kaasa stagnatsiooni. Siia alla kuulub ka seksuaalne aktiivsus või selle puudumine.

Seenioriiga: inimene vaatab elule tagasi, ta võib leida, et tema elul on olnud tähendus ja tunnetada iseendaga rahulolu. Isik, kes on lapsevanema ja töökaaslase rolle täites saavutanud teiste inimestega rahuldavad lähedased suhted ja kes on kohanenud iga võidu, aga ka pettumusega, jõuab teatud täiuslikkuseni ja tunnustab oma elukäiku. Kuid ta võib tunda ka vastupidist – et kogu elu on elatud valesti, aga midagi parandada on juba hilja. Sellisel inimesel tekib lootusetuse ja meeleheite tunne, mis avaldub tavaliselt rahulolematuses ja kibestumises.

Ülesanne:

Vii läbi vähemalt ühe kliendi/patsiendi vaatlus talle loomulikus keskkonnas ning analüüsi tema arengut, toetudes psühhosotsiaalse arengu teooriale. Vaatlusele lisaks võib kasutada ka vestlemist/intervjueerimist.

• Millises psühhosotsiaalse arengu faasis (E. Eriksoni järgi) on klient/patsient ning kuidas toimub kriisi läbimine?
• Kuidas see mõjutab kliendi/patsiendi toimetulekut?
• Millised on olulised aspektid Sinu töös? Millega peab konkreetse arengukriisi läbimise faasis arvestama?
• Kuidas kliendi/patsiendi käitumisest tulenevalt on toimunud eelnevate psühhosotsiaalsete arengukriiside läbimine?

Pereelu arenguetapid

Ka pereelu ja paarisuhte arengus on etapid. Täiskasvanu, kes on otsustanud luua pere, peab jagama end kolme rolli vahel: mina ise, mina kui partner ja mina kui lapsevanem. On vajalik jagada oma ressursse, aega ning vaimset ja füüsilist energiat nende kolme rolli vahel nii, et selle tulemuseks oleks terviklik ja õnnelik pere. Üleminek ühelt pereelu arenguetapilt teisele nõuab inimese individuaalse arenguga sarnaselt rohkem energiat, kuna stressitase tõuseb.

Lähtudes eelnevast on pereelu arenguetapid:

• kahe inimese kohtumine/noor paar (noor pere);
• laste sündimine/väikelastega pere;
• kooliealiste lastega pere;
• teismeliste lastega pere;
• laste lahkumine kodust/taas kahekesi