10. Ravimvormid ja manustamine

Peatüki eesmärk on kirjeldada enim kasutatavaid ravimvorme ja nende manustamise põhimõtteid.

Eesti Vabariigi ravimiseaduse järgi on ravim igasugune aine, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks. Ravim on keemiline aine ja selle manustamine õigele inimesele õigel ajal ning õiges annuses ja viisil kutsub organismis esile soovitud tulemuse. Ravimi vale kasutamine ja ebaõige manustamine võib kahjustada inimese tervist.

Hooldustöötaja võib kokku puutuda inimestega, kes ei saa, ei oska või ei ole võimelised ravimeid ise manustama ning siis peab hooldustöötaja neid juhendama ja/või abistama. Samuti võib tulla ette situatsioone, kus hooldustöötaja peab ravimeid ise abistatavale manustama ning selleks on oluline teada, millised on erinevad ravimvormid ja kuidas neid eri vanuses inimestele õigesti manustada.

Raviaineid on harva võimalik manustada keemiliselt puhta ainena, sellepärast tuleb neile lisada juurde abiained ja  valmistada ravimvorm. Ravimvormiks (dosage form) nimetatakse farmatseutiliste võtete kogumit, millega tagatakse raviaine/toimeaine jõudmine toimekohale. Ravimiseadus defineerib toimeaine mõiste järgmiselt: „toimeaine on teaduslike meetoditega määratav aine või ainete kombinatsioon, mida kavatsetakse kasutada ravimi tootmisel või apteegis valmistamisel ning millest saab tootmise või valmistamise protsessis ravimi toimeaine käesoleva seaduse §2 lõikes 1 nimetatud toime avaldamise eesmärgil“. Abiaine (eksipient) on ravimi iga koostisaine, mis ei ole toimeaine, või aine, mida kasutatakse ravimi tootmisel.

Ravimvorme on läbi aegade klassifitseeritud mitmeti. Ravimvormid täiustuvad kogu aeg ja neid defineeritakse selles õppevahendis hetkel käibel olevate terminite abil. Lisainformatsiooni ravimvormide ja nende manustamisviiside kohta on võimalik leida Ravimiameti kodulehelt (http://www.ravimiamet.ee/).

Klassifitseerimise aluseks on olnud agregaatolek, välimus, manustamisviis jne. Praegu on kasutusel kombineeritud klassifikatsioon (ravimvormi agregaatolek, manustamisviis ja -koht), mille aluseks on Euroopa farmakopöa. Euroopa farmakopöa – käsiraamat, kus on toodud ravimite kvaliteedi hindamise juhised ning Euroopas kasutusel olevad raviained, droogid, pakendimaterjalid. Euroopa farmakopöa on seadusandliku iseloomuga riikides, mis on sellega ühinenud.

Ravimite manustamise viisid on olulise tähtsusega, sest valel viisil manustatud ravim võib olla põhjuseks, et patsiendile määratud ravi ei avalda soovitud tulemust või avalduvad kõrvaltoimed.

Ravimi kõrvaltoime  – WHO (World Health Organization) defineerib ravimi kõrvaltoimet kui kahjulikku ning soovimatut reaktsiooni ravimile, mis tekib haiguse diagnoosimise, profülaktika või ravi käigus ravimi tavaliste annuste kasutamisel.

Ravimvorme on võimalik manustada seedekulglasse ehk enteraalselt ja seedekulgla väliselt ehk parenteraalselt (tabel 1)

Tabel 1. Manustamisviiside jagunemine lähtudes manustamisteest

Enteraalne manustamine	Parenteraalne manustamine
Suukaudne (peroraalne)	Süsteemne manustamine	Lokaalne manustamine
Suhu (oraalne)	Naha sisene (intradermaalne)	Nahale (kutaanne)
Pärasoole (rektaalne)	Nahaalune (subkutaanne)	Ninna (nasaalne)
	Lihasesisene (intramuskulaarne)	Silma (okulaarne)
	Veenisisene (intravenoosne)	Kõrva (aurikulaarne)
	Kopsude kaudu (inhaleerimine)	Tuppe (vaginaale)