11.2 Kriisi etapid

Eri etapid kriisisituatsioonide läbimiseks kulgevad sõltuvalt inimesest lühema või pikema perioodi vältel. Seda kulgu mõjutavad inimese välised ja sisemised ressursid. Väliste ressursside hulka loetakse pere ja sõprade toetust, rahuldust pakkuva töö olemasolu, koordineeritud abi kattesaadavust, haritust jms. Sisemised ressursid on eneseusaldus, toetavad isiksuseomadused, elukogemus, ellusuhtumine, turvatunne. Suure sisemise ressursiga inimene suudab raskusi kergemini aktsepteerida ja leida toimetulekuviise. 

Kriisiolukordade selgitus Cullbergi käsitluse järgi 

Šokietapp. Šokk on looduse üks viis pakkuda kaitset. Selles etapis on raskusi inimesega suhtlemisel. Ohvri reaktsioon toimunule võib olla väga erinev nii tugevuselt kui ka väljendusviisilt. Ka otsustusvõime ja võime ennast aidata on erinev. Psüühiline šokk võib kesta mõnest minutist paari päevani, harvem ka kuni nädala. 

Reaktsioonietapp. Selles etapis kogetakse väga jõulisi tundeid, näiteks hirmu, kurbust, viha ja süütunnet. Võib tunduda, et puudub võimalus oma elu ja saatust kontrollida. Aegamööda hakkavad ilmnema normaalse hilise stressi reaktsioonid (unetus, halvad unenäod, tugevate mälestuste tagasipöördumine, meeleolu kõikumine jne). Reaktsioonifaasile omased mõtted on: „See on nii uskumatu!“, „See oli nagu unes“, „Ma ei arvanud, et võiksin viga saada!“. On palju vastuseta küsimusi, näiteks „Mis juhtus?“, „Kuidas selline asi üldse võimalik on?“, „Miks just mina?“, „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha?“. 

Läbitöötamise etapp. See on kohanemisetapp, kus inimene otsib uusi võimalusi, kuidas toime tulla ja endist olukorda taastada. Ta võib anda lubadusi, mille täitmisesse ta isegi ei usu, kuid ta tunnistab juhtunut ja selle mõju. Valdavaks emotsiooniks on kurbus kaotuse pärast, kuid toimunule mõtlemine ei tekita enam kohest piinavat valu. Paljudel inimestel langeb oluliselt usk oma võimetesse ja võimalustesse. Alaneb valmisolek midagi teha. 

Uute väljakutsete etapp. Tulevikku suunatud etapis on psüühiline kriis möödas, selle indikaatoriks on inimese arusaamine, et raskest kogemusest on võimalik kaasa võtta kasulik õppetund, ja leitakse uus lähtepunkt tulevase elu jaoks. Ärevus ja valusad mõtted on taandunud, tehakse reaalsusele tuginevaid plaane tulevikuks. Tasapisi saab inimene tagasi tunde, et ta suudab oma elu kontrolli all hoida ja edasi elada. Endale saab tunnistada, et saadakse hakkama.