11.4 Kriisisolija aitamine

Kriisis inimene hoiab kinni negatiivsest, ta ei näe, et midagi on ka hästi, ta ei usu, et midagi head on tema jaoks üldse olemas või tulevikus tulemas. Kriisis olijal on raske näha elu terviklikult. Ei taheta leppida sellega, et endal tuleb kõvasti vaeva näha ja et läheb kaua aega, enne kui kõik laheneb. Pigem soovitakse, et keegi aitaks ja probleemid kohe lahendaks. 

Kriisisolija abistamisel on kõige tähtsam otsida ja toetada kriisisolija enda olemasolevaid ressursse ja otsida teisi inimesi, kes võiksid talle toeks olla. Kõige rohkem tuge saadakse sõpradelt ja lähedastelt, kuid vahel võib vaja minna ka professionaali abi. Seda võib vajada ka kriisisolija pereliige ja toetaja või kogu pere. Kui inimest ümbritseb tugev ja tihe sotsiaalne võrgustik ja ta saab kriisiseisundis rohkem tuge, siis taastub ta kiiremini. 

Kõigepealt on vajalik selgeks teha reaalne abivajadus. Vasta küsimusele, mida sina kui abistaja oled suuteline pakkuma. Peab arvestama, et abi, mida inimene vajab, ei pruugi olla sama, mida ta tahab. Abistaja entusiastlik abipakkumine võib olla ajendatud ka mittealtruistlikest motiividest, näiteks sellest, et oma enesetunnet parandada, tänu ja imetlust teenida. Abistamisviisideks on emotsionaalne toetus, informatsiooni andmine, kaaslaseks olemine ja praktiline abistamine (praktilistes tegevustes ja materiaalselt). Abistamisel tuleks säilitada teatud distants. Kui abivajajaga liigselt samastuda, võib kaotada objektiivse kõrvaltvaataja pilgu. Kriisisolija tugevad emotsioonid võivad abistajale üle kanduda ja see võib panna kriisisolijat vältima. Sageli kannavad abistajapoolsed reaktsioonid teadet „Palun ara tunne end nii depressiivsena, sest ma ei talu seda“. Kui vaadelda asju distantsilt, ollakse võimelised rohkem taluma. 

Oluline on näidata, et suudetakse aru saada, kui hirmutav ja valus see on, kuid et seda on ka võimalik taluda − see tunne ei hävita ei abistajat ega abivajajat. On vajalik püüda mõista kriisisolija tundeid, et saaks käituda peeglina, lohutajana. Valesid kinnitusi ja tühje lubadusi anda ei tohi. 

Soovitused kriisisolijaga suhtlemiseks 

• Hoia kriisisolijaga kontakti, ole ta läheduses. Lase tal tunda, et oled tema jaoks olemas. 
• Julgusta teda väljendama oma tundeid, ükskõik kui ebatavalised need ka ei tunduks. 
• Ära satu hämmeldusse mitte ühestki tundest, mida kriisisolija väljendab. 
• Aita kaasa, et kurbus saaks vabalt välja voolata. Nutmine on täiesti terve ja loomulik reageerimisviis nii meeste, naiste kui ka laste puhul. Selle kaudu vabaneb inimene stressist, see toob kergendust. 
• Hoidu haletsemisest. Tasakaalu taastamise faasis tuleb abistatav peenetundeliselt, aga kindlalt juhtida parema enesevalitsemise ja endaga toimetuleku teele. Halemeelsus on siin pidurdav ja kohatu. 
• Lase valul välja murda, anna kriisisolijale võimalus rääkida oma valust, kui tal soov tekib. 
• Kriisis inimese jutt võib olla seosetu, ta võib pidevalt korrata ühte ja sama fraasi. 
• Stressis inimene vajab rohkem füüsilist kontakti. Võta tal kaest, toeta õlast (kui ta ei näita vastumeelsust). 
• Kuulamine on psüühilise esmaabi tähtsaim võte. 
• Pööra erilist tähelepanu lastele. Näita ka neile oma loomulikke tundeid. Aita nende allasurutud tunnetel välja voolata, ara karda lastega tunnetest raakida. 
• Inimene võib olla endassesulgunud ja hoiduda kontaktist. Püüa teda tasapisi, kuid järjekindlalt vestlusse tõmmata. Ara jäta teda üksi, kuid ära unusta, et inimene vajab ka üksindushetki. 
• Kriisi läbimine nõuab aega, teiste inimeste toetust. Selgelt väljendatud tunded aitavad kiiremini ja paremini toime tulla kaotuse ja haavadega. 

Kriisisolija aitamine uute väljakutsete otsimise perioodil 

• Uute lahendusvõimaluste otsimisel arutage kättesaadavate lahendusviiside üle, tooge välja positiivsed asjaolud. 
• Toimetulekuvõime suurendamiseks arutage koos erinevate toimetulekuviiside üle, palu need kirja panna ning valida parim. 
• Paku kättesaadavat toetust, anna informatsiooni selle kohta, kelle poole võiks pöörduda ning kust abi saada. 
• Aita loobuda ebareaalsetest nõudmistest ja ootustest. 
• Aita näha teisi võimalusi, sest üksi inimene elumõtet ei leia. Lükka ümber seisukohad nagu „liikumisvõimetuna pole elu“. Aita näha uusi võimalusi ja olukorda laiemalt, et saaks tekkida lootus. Kui kriisisolija ei usu, tuleb abistajal uskuda tema eest. 

Soovitused sugulastele 

• Külasta kriisisolijat võimalikult sageli, paku lähedalolekut. 
• Tunne huvi, kuidas tal läheb ja kuidas on tervis. 
• Jaga temaga oma tundeid. 
• Kuula tema läbielamisi ka siis, kui ta räägib nendest mitmendat korda. 
• Räägi temaga igapaevastest asjadest ja tegemistest. 
• Kui abistatav liigub, soovita teistel teda endale külla või lihtsalt välja kutsuda. 
• Pane teda naerma mõne lihtsa naljaga. 
• Hoia teda eemal halbadest harjumustest.