12.1 Leina ja kriisi etapid

Sageli seostatakse surma kriisiga. Teadasaamine oma elu peatsest lõppemisest ning selle mõtte omaksvõtmine ja aktsepteerimine pole sugugi kerged. Selles protsessis on kriisi- ja leinareaktsioonidel oma osa. Samuti võib kellegi surm põhjustada kriisi tema lähedastes ja sõprades. Seetõttu peaks hooldaja teadma kriisi põhilisi faase ja inimese reaktsioone mistahes raskele, elu pöördeliselt mõjutavale sündmusele, et osata toimuvat õigesti interpreteerida ja sellele reageerida.

Kriis võib esineda elu igas etapis, kuid oluline on meeles pidada, et kriisi vallandav tegur on muutnud inimese elu niivõrd olulisel määral, et paneb teda mõtlema elu põhiväärtuste üle – elu mõtte, elu enese ja surma üle. Kriisi ja leina kirjeldas Elisabeth Kübler-Ross juba 1969. aastal raamatus „Surmast ja suremisest“ („On Death and Dying“). See teos valmis uurimistöö tulemusena, kus ta kirjeldas terminaalselt haigete inimeste reaktsioone seoses surmaga. Tema teooria on püsinud ja aktsepteeritud siiani, küll aga on paljud uurijad seda täiendanud ja täpsustanud. Kriisil on oma etapid, mis on enamasti kindlas järgnevuses. Ometi ei läbi kõik inimesed kriisi täpselt ühtmoodi, vahel jäävad osad etapid läbimata, vahel muutub nende järjekord. Kogu kriisiprotsessi läbimise aeg ja ka erinevate faaside kestus on väga individuaalne. Mõnikord kulgeb see kiiremini, vahel võtab kauem aega, kuid uurijad väidavad, et kriisist lõplikuks väljatulemiseks kulub vähemalt poolteist kuni kaks aastat. See on pikk aeg ja mõnikord pole meil seda ajavaru kuskilt võtta. Nii võib juhtuda, et surija ei jõua enne elu lõppu kriisi läbida ja seetõttu ei suuda ta ka surmaga leppida. Oluline on teada sedagi, et igasse kriisi faasi võib inimene takerduda või hoopis kinni jääda. Takerdumise korral on ühe või mitme faasi läbimise aeg oluliselt pikenenud, kinnijäämise korral ei suudeta ühest faasist edasi liikuda ja seega ei jõuta ka olukorraga leppimise tasandile.

Kui inimene saab teada, et ta elupäevadel on peatselt piir, siis esimese reaktsioonina kogeb ta tavaliselt eitust. Sageli nimetatakse seda ka šokifaasiks. Inimesel on raske uskuda ränga sõnumi lõplikkust: seda, et haigust pole võimalik enam ravida, või et haiguse kulg on nii kiire. Vahel on raske vastu võtta sedagi, et sõnum elu peatsest lõpust on tõene ja puudutab teda ennast päriselt. Selles faasis kaitseb inimese psüühika teda kogu sündmuse fataalsust korraga adumast ja annab aega võtta teade vastu järk-järgult, veidi pehmemalt. Šokifaas võib kesta minuteid või ka päevi.

Olukorras, kui inimene ei usu talle antud teavet ja väidab näiteks tõsimeelselt, et see pole võimalik ja et temaga nii ei juhtu, pole mõtet talle informatsiooni vägisi peale suruda. Ta tuleb ilmselt ise selle teema juurde tagasi, kui on veidi kohanemisaega saanud. Igal inimesel on õigus teada oma tervist ja elu puudutavat informatsiooni, kuid tal pole seda kohustust. Seega on mõistlik anda aega järelemõtlemiseks ja kinnitada oma valmisolekut rääkida siis, kui inimene selleks soovi avaldab.

Järgneb reaktsioonifaas,  mida  iseloomustavad  tugevad  emotsioonid.  Viha,  süüdistamine,  enesehävituslik käitumine on siin faasis sagedased. Inimese reageerimine on intensiivne, sageli ka tõrjuv või isegi vaenulik. Siin tuleb abistajal endale aru anda, et need negatiivsed emotsioonid ei ole suunatud konkreetse inimese vastu, vaid on märk sellest, kui raske on inimesel tekkinud olukorraga toime tulla ning kuivõrd raskelt kogeb ta ebaõiglust ja ülekohut. Loomulikult oleneb reaktsioonifaasis inimese käitumine ka isikuomadustest ja vanusest. Nii tajuvad noored elu lõpu ebaõiglust eriti tugevalt, kuna nende elu on ju veel elamata ja surm röövib neil võimaluse oma unistusi teostada. Samas võivad eakad, oma elu pikalt lõpuni elanud ja oma elu väärtustavad inimesed teate peatsest elu lõppemisest hoopis rahulikumalt vastu võtta. Siin võib põhjuseks olla ka see, et eakad inimesed on ilmselt oma mõttemaailmas selleks ka rohkem valmistunud.

Aitaja peaks selle endale teadvustama, sest sageli on just lähedane või hoolduspersonal see, kes reaktsioonifaasis pisarad, pahameele, rahulolematuse, isegi viha või füüsilise agressiooni enda kanda saab. Siin võiks endale meelde tuletama, et sobimatu toon ja solvavad sõnad tulenevad inimese kitsikusest ja oskamatusest endaga hakkama saada. Selle asemel, et halvasti ütlemisele samaga vastata, tuleks pigem hoolimise ja mõistmisega inimest rääkimisele innustada ja teda kuulata.

Järgneb kauplemisfaas ehk etapp, kus püütakse olukorda iga hinna eest muuta. Ollakse valmis omalt poolt ohvreid tooma, otsitakse abi alternatiivmeditsiinist, selgeltnägijatest või püütakse välismaale ravile pääseda. Inimese energia on selles faasis suunatud mitte leppimisele, vaid võitlemisele ja vastuseisule.

Kauplemisfaasis on hea pakkuda inimesele arutlemisvõimalust, kuid oma seisukohti ei saa abistaja peale suruda. Leebe suunamine võib inimese panna ka teises suunas mõtlema, kuid ei tarvitse. Kui inimesel on oma südame rahustamiseks vaja teatud jõupingutusi teha, siis peab ta saama selle ära proovida.

Võitlemise mõttetuse kogemise järgselt jõutakse masendusfaasi, kus kõik, ka elu ise tundub mõttetu. Inimene sulgub enesesse, katkestab senised olulised suhted, blokeerib end üksindusse ja on valmis loobuma – kibeduse, pettumuse mõjul võib ta jõuda kliinilisse depressiooni või isegi suitsidaalselt käituda.

Siin faasis ei saa kellelegi oma juuresolekut peale suruda. Samas on hea anda kriisis olevale inimesele märku, et oleme olemas, kui ta meid vajab. Ja siis peame loomulikult ka olemas olema. Kui masendusfaasis olev inimene tahab rääkida, siis peab hoolduspersonal selle aja võtma ja teda kuulama. Muidu saab inimene kogemuse, et ei hoolita ei temast ega ta probleemist, ning edaspidi ei soovi ta kellegagi midagi jagada, kuna tema usaldust on kuritarvitatud.

Masendusfaasist väljatulek on pikk, rohkete tõusude ja mõõnadega periood. Kord tundub, et inimene saab endaga päris hästi hakkama, viskab oma probleemi üle naljagi, järgmisel hetkel aga langeb taas masendusse ja isoleerib end ümbritsevast. Sellist edasi-tagasi loksumist esineb pika aja jooksul ja ei maksa arvata, et kurbust või pisaraid pärast aasta-pooleteise möödumist enam ei tule. Mingi pisiasi, väike märkus, mis tuletab meelde peatse surma, võib taas vallandada kurbuse ja pisarad. Pika protsessi tulemusena jõutakse leppimisfaasi. Kriis lõpeb siis, kui inimene on aktsepteerinud olukorda ja suudab elus toimuvaga leppida. Enamasti näeb ta siis oma elu uues kontekstis, teeb teadlikke valikuid ja oskab arvestada oma elu ajaliste piirangutega. Üldjoontes avaldub see selles, et kriisi läbinud inimene suudab oma surmast, sellega seonduvatest hirmudest ja ootustest rahulikult rääkida ning end lahkumiseks ette valmistada. Nii mõnigi kord on selline inimene kogunisti toeks teistele, kes pole veel leina ja kriisiga toime tulnud.