12.2 Kuidas pakkuda parimat abi?

Selleks, et pakkuda surijale parimat hooldust ja abi, tasuks mõelda sellele, mis on inimesele selles elu etapis oluline. Näiteks Kanadas ja Ameerika Ühendriikides on sõnastatud mitmetes hospiitsi- ja terminaalhooldus-haiglates surija õigused. Neid võib olla väljendatud erineval moel, kuid põhimõtted on sarnased. Põhirõhk on sellel, et surijale tagatakse vajalik hooldus, respekt, toetus ja lõppkokkuvõttes on eesmärk konkreetses olukorras võimalikult väärikas ja kannatustevaba surm. Ehk tasub meilgi nende põhimõtete üle veidi mõtiskleda.

Judy Tatelbaum on kirjutanud oma raamatus „The Courage to Grieve“ (1980) surija õigustest. Surija õiguste hulka kuulub õigus olla koheldud elava inimesena selle hetkeni, kuni inimene sureb. Mida see tähendab? Sageli jäetakse surija üksi ja käiakse tema juures vaid praktilisi hooldustegevusi tegemas: pestakse, toidetakse, antakse juua, vahetatakse asendit. Sellest jääb aga väheks, kui peame silmas elavaks inimeseks olemist. Inimene vajab suhtlemist, informatsiooni, erinevaid emotsioone ja puudutusi, mis ei tulene otsesest vajadusest vaid hoopis hoolimisest. Kuidas teada, mida inimene tahab? Ehk ongi ta soov üksi olla? Võib-olla küll. Kuid selleks, et me valesti ei oletaks, tuleb seda inimeselt küsida ja temaga läbi arutada soovid ja võimalused.

Inimesel on õigus säilitada lootust, ja seda isegi siis, kui tundub, et polegi midagi, millele toetuda. Lootuse fookus võib ajas muutuda. Kui inimene aktsepteerib oma peatset surma, siis ikkagi võib tal olla lootus, et see ei juhtu sel nädalal, homme, täna. Või siis on tal õigus loota rahulikku lahkumist, vabana valudest ja piinast.

Inimesel on õigus väljendada oma tundeid läheneva surma suhtes just talle omasel viisil. Abistaja peab suutma aru saada, et emotsioonide väljaelamine on individuaalne ja see võib aidata inimesel leina või kriisiprotsessiga edasi minna. Pole keelatud tundeid, olenemata sellest, kas need on meeldivad või mitte. Hooldaja saab olla kuulajaks ja selleks, kes püüab mõista, mitte ei tee etteheiteid.

Surijal on õigus teada tõde, ükskõik, kui raske see ka pole. Samas tuleb hoolega läbi mõelda, mida ja kuidas öelda ning millised on pädevuse piirid informatsiooni jagamisel. Kõike, mis puudutab suremist ja surma, haigust ja prognoosi, peaks ütlema arst või selleks volitatud isik talle antud tõenduspõhise informatsiooni alusel. Hooldaja pädevuseks on selgitada igapäevategevustega seonduvat ja hooldust puudutavaid aspekte lähtudes sellest, mida on haigele tema seisundi kohta pädeva isiku poolt juba rää-gitud. Seega peab personal tegema meeskonnatööd, et kõik surijaga tegelevad inimesed teaksid, kes, millist informatsiooni ja kuidas konkreetsele inimesele räägib. Samas tuleb kindlasti meeles pidada ka seda, et tõe teadasaamine on õigus, mitte kohustus. Kui inimene ei soovi oma seisundi ja prognoosi kohta infot saada, siis ei tohi seda talle ka peale sundida.

Inimesel on õigus saada vajalikku ravi, mis leevendaks ta vaeva ja parandaks enesetunnet: vähendaks valu ja õhupuudustunnet, leevendaks iiveldust jne. Seda isegi siis, kui on teada, et ravimitel pole ravivat efekti. Sellist ravi nimetatakse palliatiivseks raviks. Olulisim on püüda võtta ära valu ja kannatused.

Samuti on inimesel õigus mitte jääda üksinda. On loomulik, et surija võib soovida teise inimese juuresolekut. Samas eeldatakse, et see või need inimesed, kes surija eest hoolitsevad, on empaatilised, hoolivad ja oma ala professionaalid, kes pakuvad surijale surmaga silmitsi seismisel tuge, abi ja lohutust. Inimesel on õigus väljendada ka oma religioosseid seisukohti ja kogemusi, olenemata sellest, kas hoolduspersonal sellega nõustub või mitte.

Inimesel on õigus surra rahus ja väärikalt, olla aktsepteeritud oma soovides ja harjumustes. Seetõttu on loomulik, et inimene saab ise osaleda otsustamisprotsessis. Ta võib teha valikuid raviga nõustumise või sellest keeldumise kohta, päevaplaani osas, toidu, riietuse, teda puudutava informatsiooni jagamise osas, ka selles, kellega ta soovib kohtuda ja kellega mitte. Hooldaja on kuulajaks ja surija soovidega arvestajaks nii palju, kui see on vähegi võimalik. Samas võib surija põhjendatult loota seda, et abi antakse ka tema leinavale perekonnale ja lähedastele. Et neile jagatakse informatsiooni surija enda poolt aktsepteeritud piirides, kuulatakse ära, antakse nõu, kuidas surma korral matusteks valmistuda jne. Sageli on inimesel oma ettekujutus ja arusaam ka sellest, mida tuleks tema kehaga pärast surma teha. Nendestki asjadest tuleks inimesega avatult rääkida, et ei esineks valesti mõistmist. Olenemata inimese soovidest on oluline tema teadmine, et tema kehasse suhtutakse ka surmjärgsete tegevuste juures – pesemine, riietamine, transport – lugupidamisega ja väärikalt.

Nii mõnigi kord kerkib küsimus, kuidas surija eest hoolitsedes ise toime tulla? Kui olla tundlik ja hooliv, puudutab inimese surm hoolduspersonaligi valusalt. Kuna sageli ei osata leinaprotsessis iseendaga  hakkama saada, siis võetakse kaitsevahendina kasutusele distantseerumine. Inimesse ei suhtuta südamlikult, tema muresid ei kuulata empaatiliselt ja pigem ehitatakse müür enda ja aidatava vahele. Kindlasti on oma osa siin ka selles, et meditsiinisüsteem on oma olemuselt suunatud pigem päästma ja ravima kui väärikalt surra võimaldama. See segadus valitseb sageli ka teadvustamatult surijas endas. Keerukamaks muudab olukorra seegi, kui puudub hea meeskonnatöö ja hoolduspersonal ei saa aru, miks valiti just selline ravitaktika või loobuti ravist hoopis, kui antakse ebaselgeid korraldusi või kui töö  iseloom – liigne koormus, vähe aega iga hooldatava jaoks – segab panustamast parimat. Surija aitamisel on kiirustamine ja ajapuudus suurimad vaenlased. Probleemid võivad tekkida ka siis, kui tekib tunne, et ei suudeta inimesele pakkuda parimat hooldust, valuravi on ebapiisav või kui tajutakse iseenese oskamatust ja küündimatust.

Sageli hakkab häid hooldussuhteid varjutama süütunne: ehk oleks veel saanud midagi teha, ehk oleks pidanud teisiti valima. Selles olukorras aitab hea meeskonnatöö ja kõikide surijaga tegelevate inimeste hea informeeritus tarbetut süütunnet ennetada.

Hea hooldussuhte takistajaks võib saada hooldaja seisukoht, et personal teab paremini kui inimene ise. Nii hakkab suremisprotsessi kontrollima keegi teine ja siis ei saa väärikast surmast enam juttu olla. Ka meie ise ei tahaks, et keegi teine teeks meie eest olulisi otsuseid. Surija hoolduses tuleb kasuks, kui rakendada vana kristlikku põhimõtet: mida sa ei taha, et sulle tehakse, seda ära tee ka teistele. Kõige olulisem on inimese jaoks olemas olla – olla kättesaadav nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja emotsionaalselt. Olulisem rääkimisest on kuulata, märgata, osata lugeda nii seda, mis on sõnades, kui ka seda, mis on sõnade taga. Kui hooldamises väljendatakse mõistmist, aktsepteerimist, soojust, valmisolekut aidata ja lubatakse inimesel olla see, kes ta on, siis kujuneb aitamisprotsess mõlema osapoole jaoks väärtuslikuks ja koostöö on kaasnevale kurbusele vaatamata meeldiv.