12. Surm ja lein

Selles peatükis arutletakse surma olemuse üle, antakse ülevaade leina etappidest ja sellest, kuidas pakkuda parimat abi, ning käsitletakse surmaga seonduvaid eetilisi aspekte.

Varem või hiljem puutume kõik kokku surmaga. Mis on surm? Bioloogilisest aspektist vaadates võib surma defineerida kui elutähtsate funktsioonide lakkamist. Hingamine ja südametegevus peatuvad, aju ei tööta enam ja organism loobub tervikuna toimimast. Eristatakse kliinilist ja bioloogilist surma. Mõlema tunnused on samad, kuid bioloogiline surm kestab pärast elutähtsate funktsioonide lõppemist mõned minutid (3−5 minutit) ja kui organismil on potentsiaali elutegevust jätkata, võib sellel perioodil õnnestuda elustamine. Kui aga ajus toimuvad pöördumatud muutused, ei anna elustamine enam tulemust. Organism on jäävalt elutegevuse lõpetanud.

Psühholoogilises mõttes on surma palju keerukam defineerida. Kõigile on teoreetiliselt selge, et surm on loomulik osa elukaarest. Keegi ei jää siin maa peal igavesti elama ja kõik surevad varem või hiljem. Ometi on suhtumine surma väga erinev ja sõltub mitmest asjaolust. Nii võib inimene erinevalt vaadata suremist ja surma olenevalt sellest, millises elukaare osas ta ise parasjagu paikneb. Noorele inimesele on üldse surma aktsepteerimine keeruline, seda keerukam on leppida enda-ealise või enda surelikkuse ja surmaga. Samas suhtuvad eakamad sellesse enamasti rahulikult.

Samuti on palju küsimusi tekitanud see, kuidas ja kuivõrd lapsed surma mõistavad. Üldiselt ollakse seisukohal, et alla kolmeaastased lapsed ei saa surmast aru. Neile on keeruline selgitada mistahes abstraktset mõtlemist vajavaid nähtusi, nii ka surma. Kolme- kuni viieaastased võivad surmast mingil moel aru saada. Selles võib olla fantaasiakujutlusi, kuid see võib olla ka üsnagi selge ja realistlik pilt päriselt ära minemisest. Viie- kuni seitsmeaastased mõistavad surma oma east ja arengutasemest lähtuvalt: nad teavad, et inimene ei hinga, ei liiguta ja maetakse maha. Üle seitsmeaastased mõistavad aga enamasti surma lõplikkust, põhjuslikkust ja nad võivad tunda hirmu surmaga seotu, valu, kannatuste jne ees.

Noore inimese suhtumise kujunemisel surma on oluline roll ümbruskonnal. Maailmavaateline pilt on tekkinud või tekkimas ning see mõjutab ka arusaama elust ja surmast. Ometi on lisaks isiklikule hoiakule ka hulk väliseid tegureid: surma tajutakse kui ilmselget ebaõiglust, tunnetatakse oma vastutust pere, eriti laste ees jne. See muudab sageli suhtumise surma keerukaks ja mitmetahuliseks ning inimesel on raske oma seisukohta kujundada.

Mida vanemaks saab inimene, seda selgemalt tajub ta surma olemasolu oma elus. Järjest rohkem on neid, keda ollakse oma elus surma läbi kaotanud, ja järjest enam ilmnevad endagi juures vananemise tundemärgid, mis panevad mõtlema elu ajutisusele. Nii võib surma ja suremise mõttega harjumine võtta palju aastaid ja lõpuks, oma eluõhtul, on inimene valmis lahkuma või isegi ootab surma, et pääseda näiteks haigusest tingitud vaevustest. Kindlasti ei tähenda inimese leppimine oma surelikkusega aga seda, et tal oleks kadunud mõte ja soov elada. Seega mõjutab suhtumist surma ja selle vastuvõtmist elukaare pikkus ning see, kuivõrd hindab inimene oma elu väärtuslikuks ning kordaläinuks.

Suhtumist surma ja suremisse mõjutab ka inimese maailmavaade ja tema religioosne suundumus. Üldjuhul on usklike inimeste suhtumine surma rahulikum, sest nende maailmavaatest tulenevalt on neil lootust uuele elule. Samas võivad ka väga materialistliku arusaamaga inimesed surma pragmaatilise paratamatusena rahulikult võtta ja sellega leppida. Igal juhul on surma temaatika üle mõtisklemiseks vaja aega ja teatud eluküpsust.

Surma saabumine võib olla ootamatu. Siis pole ei inimesel endal ega lähedastel võimalik selleks valmistuda ja teade inimese ootamatust lahkumisest võib põhjustada raske psühhotrauma. Surm võib saabuda mõnda aega kestnud haiguse tagajärjel. Siis on valmistumiseks veidi aega. Suremine võib aga olla ka pikaajaline protsess, kus inimesel ja lähedastel on aega mõttega harjuda ning oma elukorraldust lahkumiseks ette valmistada.

Esmapilgul võib tunduda, et kõige kergem on toime tulla suremise ja surmaga siis, kui elu põhjustab palju kannatusi nii inimesele endale kui ka lähedastele ja surm on oodatud. Aastaid kestnud raske hooldamisprotsess, valud, suutmatus ise toime tulla, suur sõltuvus teistest võivad viia selleni, et surm on päästvaks ja vabastavaks sündmuseks. Ometi kaasneb sageli ka siis mahajääjate südametunnistuse piin: ehk ma poleks pidanud nii tundma, teise surma soovima, ehk oleks pidanud veel enam panustama, et ta poleks soovinud surra. Igal juhul kaasneb suremise ja surmaga terve kaskaad tugevaid, sageli vastakaid tundeid, millega toimetulek vajab aega ja pole alati sugugi kerge.

Inimesed soovivad väärikat surma. Mis on väärikas surm? Seda kirjeldatakse erinevalt. See on surm kõrges eas, siis kui elutöö on tehtud. See on surm rahus ja leppimises, ehk isegi minek naeratus näol. See on olukord, kus kõik vajalik on lõpetatud ja surm tõmbaks otsekui väärika joone kokkuvõttele alla. Enamasti mõistetakse väärika surma alla elust lahkumist oma kodus või tuttavas keskkonnas ja lähedaste-tuttavate keskel. Igal juhul ei peaks inimene üksi olema. Oluline on, millisel määral inimene ise oma elu rahuldavaks ja tähtsaks peab. Siia loetelusse nagu ei sobiks kuidagi surm haiglas või hooldeasutuses. Ometi saab ka seal luua keskkonna väärikaks lahkumiseks. Selleks, et nii surijat kui ka ta lähedasi paremini aidata, peaks mõtlema sellele, mida inimene surmaga silmitsi seistes kardab või millised on tema suremise ja surmaga seonduvad ootused. Sageli on inimestel need hirmud ja ootused samalaadsed.

Inimeste surmaga seonduvaid hirme ja ootusi on uuritud ja leitud, et sagedamini on hirmud seotud suremisprotsessi vaevalisusega. Suremisega seoses kardetakse valu, õhupuudust, suutmatust elu viimaste hetkedeni iseseisvalt toime tulla, ahistust, pikka ja piinarikast protsessi. Oluline osa on ka teistel hirmudel: hirm teadmatuse ees, hirm lähedastest lahutamise ees, hirm selle pärast, kuidas teised pärast toime tulevad. Kardetakse seda, et olulised asjad jäävad pooleli. See on aeg, kus inimese sõltuvus teistest inimestest suureneb ja kus tema abistamine on ka teistele psühholoogiliselt raske. Surija, tema lähedaste ja personali suhtluses määrab hooldussuhete sügavuse ja kasulikkuse eeskätt hooldaja enda ellu ja surmasse suhtumine. Sageli kanduvad surijale ja ta lähedastele üle ka need hirmud ja abitus, mis on abistajatel endil. Kui abistaja ei oska enesega toime tulla, on tal väga raske ka abiks olla. Samuti mõjub sageli hirmutavalt teadmine, et surmaga tehakse õnnetuks teisi, et surmale järgneb karistus elus tehtud valede valikute ja tegude pärast ning et see, mis tuleb, on teadmata ja võõras.

Neist hirmudest kasvavad välja ootused suremise ja surma suhtes. Väga oluline komponent väärika surma juures on kindlustunne, et inimese viimset soovi arvestatakse, kui vähegi võimalik. Inimene loodab, et ta valu ja kannatusi leevendatakse või võetakse need hoopiski. Ta loodab, et lähedaste eest hoolitsetakse ja nad saavad sobivat abi, et ta maise varaga käiakse ümber lugupidavalt ja tema tahet arvestades, et arvestatakse ta soove ja religioosseid tõekspidamisi seoses surmaga ja matustega, et tema reaktsioone mõistetakse.

Eespool öeldust järeldub, et väärika surma eeldusteks võib pidada sobivat (tuttavat) ümbrust, inimese tavade ja harjumustega arvestamist ning lähedaste või kellegi teise juuresolekut. Suhtlemisel eeldatakse võrdõiguslikkust, usalduslikkust, empaatiat, taktitunnet, sõbralikku suhtumist, surija soovide, ootuste ja õigustega arvestamist. Loomulikult kuulub siia ka kannatuste leevendamine hooldustegevuse kaudu ja nii füüsilise, vaimse kui ka sotsiaalse heaolu loomine.