2.8.2 Suhtlemist toetavad tegevused

Tihti kardetakse, et ei osata dementsussündroomiga inimesega suhelda, ja vesteldakse temaga nii vähe kui võimalik. Sage on ka dementsusega inimese suhtlemisvõime üle- ja alahindamine. Mõnikord kiputakse temaga suhtlema kui lapsega, justkui unustades, et tegemist on küpse, täiskasvanud isiksusega. Teinekord jääb ekslik mulje, et saadakse räägitust hästi aru, kuna ta noogutab ja naeratab õiges kohas. Dementsusega inimene loeb hästi küll hääletooni ja kehakeelt, aga sõnumi tegelik sisu võib jääda talle täiesti arusaamatuks.

Suhtlemisel dementsussündroomiga inimesega pöördu tema poole alati nimepidi, siis saab ta aru, et räägitakse temaga, mitte kellegi teisega. Kui tal on ka nägemisteravuse langus, siis puuduta teda õrnalt kinnitamaks, et sa suhtled ikka temaga. Mõne inimesega on vajalik ka iga kord tutvustada, kes sa oled. Ta mõistab, et oled tuttav inimene, aga nimi ja amet ei pruugi tal meeles seista. Kasuta tuttavaid ja lihtsaid sõnu. Ära koorma teda pika jutu ja mitmeosaliste palvetega. Juhiseid anna ükshaaval ja niisamuti küsi ka küsimusi – üks küsimus korraga. Väldi asesõnu (tema, nemad, see, seal), selle asemel nimeta inimesi ja esemeid nimepidi.

Vajaduse korral korda samu fraase ja ütle neid erineval viisil, et inimesel säiliks orientatsioon ümbritsevas. Tea, et kõige paremini saab dementsusega inimene aru lihtsatest nimisõnadest. Rääkides ära kiirusta ühelt vestlusteemalt teisele, pigem juhata sujuvalt ühest teemast välja ja teise sisse. Rõhuta alati, et nüüd alustad uut vestlusteemat. Vestlusel meenuta hiljuti toimunut või räägitut mõne aja tagant, see toetab inimese lühimälu. Kui inimene kõhkleb vastamisel või valikute tegemisel, tee see talle lihtsamaks ja võimalda lihtsaid valikvastuseid (Kas sa mõtlesid seda tassi? Kas sa soovid leiva peale vorsti?). Kindlasti jätka suhtlemist täiskasvanulikul viisil, isegi kui inimene ise hakkab kasutama lihtsustatud keelt.

Reaalsusele orienteeritud tehnikad (ROT)

ROT lähtub eeldusest, et dementsus halvendab iseseisvat orienteerumist ajas, kohas ning situatsioonis. ROT-tehnikad on kogum põhimõtteid ja vahendeid, mis parandavad orienteerumist. ROT on sobilik kerge ja mõõduka dementsuse korral; raske dementsuse korral on ROT tarbetu või isegi kahjulik.

Ajas orienteerumise soodustamiseks on oluline dementsusega inimese elupaik varustada nähtaval kohal asuva kella ja kalendriga. Lisaks tuleks kaaluda ka orientatsioonitahvli kasutamist ja selle abil tänases päevas maksimaalse selguse saavutamist. Ka igapäevastel vestlustel on oluline koht ajas orienteerumisel. Igal vestlusel võiks üle korrata lähiminevikus toimunu, mõtestada praegu toimuvat ja rääkida lähitulevikust (ehk mis hiljuti oli, mis praegu on ja mis varsti tuleb).  Kohas orienteerumise toetamiseks on oluline tähistada dementsusega inimesele olulised ruumid (tema tuba, WC, söögituba jne) ning maskeerida kohad, kuhu minek pole vajalik või võib olla ohtlik (nt aiavärav). Eri situatsioonides orienteerumise soodustamiseks tuleks dementsusega inimesele rääkida, mis sündmus või tegevus on algamas ja kes seal osalevad („Nüüd me läheme õhtusele teejoomisele telekatuppa. Silvi ja Maimu on ka seal.“)

Reministsentsteraapia ehk töö mälestustega

Reministsentsteraapia põhineb eeldusel, et dementsusega inimeste kaugmälu on võrreldes lühimäluga hästi säilinud ning kaugemas minevikus toimunu aktiivne meenutamine aitab inimesel tunda end väärtusliku ja rahulolevana. Samuti aitab mälestuste regulaarne ja sihipärane kasutamine säilitada lühimälu ning mälestustest rääkimine aitab säilitada kõnefunktsiooni.

Ammuste mälestuste esilekutsumiseks sobib vanade fotoalbumite vaatamine ja seal kajastatud sündmuste üle arutlemine, samuti vanade filmide vaatamine ja endisaegse muusika kuulamine. Samuti võiks teha ka nn mälestuste kohvri, kust võib avastada ammuunustatud, kuid tuttavlikke tarbeesemeid, nipsasju, postkaarte, münte, suveniire jms mitmekümne aasta tagant. Ka dementsusega inimese elupaiga kujunduses on otstarbekas kasutada endisaegseid tuttavlikke sümboleid, mustreid ja kujunduselemente.

Validatsioon

Validatsioon rajaneb neljal üksteisega seotud eeldusel:

1. Süveneva kõnehäire tõttu on dementsusega inimesel oma tunnete ja mõtete väljendamine järjest rohkem häiritud.
2. Tunded ja mõtted on dementsusega inimese sees alles ning need otsivad väljapääsu.
3. Kui tunnete ja mõtete väljendamine on takistatud, tekitab see tähenduslikku käitumist – dementsusega inimene püüab end väljendada talle käepärasel viisil.
4. Meil on võimalik aidata dementsusega inimese tundeid ja mõtteid väljendada – tema seisukohti valideerida.

Validatsioonteraapia rajaja Naomi Feil nimetab dementsusega inimese elu lõppu lahenduse otsimise perioodiks. Lahenduse otsimine ei alga kohe dementsuse algusjärgus, vaid siis, kui kõne ja kõnest arusaamine on juba oluliselt halvenenud. Lahenduse otsimise periood jaguneb neljaks üksteisele järgnevaks faasiks, mille käigus kõnevõime halveneb veelgi, kuid samal ajal tekib liikumis- ja liigutamisaktiivsuse tõus – s.t liikumine võtab järk-järgult üle kõne rolli.

Validatsioonitehnikad jagunevad sõnalisteks ja mittesõnalisteks.

Sõnalised validatsioonitehnikad on:

• Enesetunde kohta küsimine (”Kuidas sul läheb?” ”Kuidas sa ennast tunned?”)
• Positiivsete väljendite (”Olge hea ja ….” ”Vaat kui meeldiv!” ”Kõik saab korda!”) eelistamine negatiivsetele (”Ei…” ”Ärge…!” ”Kus te jälle…!” jne).
• Dementsusega inimese poolt öeldu tagasipeegeldamine, kasutades tema enda poolt kasutatud sõnu. Nii ta mõistab, et me oleme temaga samal lainel; me mõistame teda. Eriti oluline on emotsioonide tagasipeegeldamine.
• Inimesele tähendusrikaste minevikusündmuste meenutamine.

Mittesõnalised validatsioonitehnikad on:

• Lahke nägu, avatud poos.
• Sobiv asend – näod vastamisi samal kõrgusel,  pilkkontakt.
• Inimese miimika ja žestide tagasipeegeldamine.
• Lähedane puutekontakt (käsi käe peal, käsi õla peal) ja temaga seeläbi n.ö samasse rütmi jõudmine.
• Liikumisel baseeruva toimetulekutehnika pakkumine (nt muusika rütmis koos tatsumine/õõtsumine, käest kinni hoidmine, lihtsad tantsusammud).

Kui me suhtleme dementsusega inimesega valideerivalt, kogeb ta mõistmist ning see on talle rahulolu loov kogemus.

Loovteraapiad ja tegevustesse kaasamine

Loovteraapiad ja dementsusega inimestele meelpärase ning jõukohase tegevuse pakkumine on nende heaolu tagamisel, stimuleerimisel kui ka rahustamisel olulisel kohal ning  muudavad dementsusega inimese elu tähendusrikkamaks. Need võivad olla nii sensoorse mõjuga (näiteks aroomi-, valguse-, muusika-, loomateraapia, massaaž), füüsilisele tegevusele orienteeritud (näiteks liikumisharjutused, jalutamine, aeroobika), loomingulised   (näiteks joonistamine, maalimine, puidutöö, muusikalised tegevused sh laulmine, muusikainstrumendi mängimine) ja intellektuaalsed (näiteks ristsõnade lahendamine, pusle kokkupanemine, lugemine, mõttemängud, bingo, lauamängud).

Mitmed loovteraapiad võivad mõjuda ka stimuleerivalt. Kuigi eespool on mõju järgi teraapiad ja/või kaasavad tegevused liigendatud, on mitmetele aspektidel vastastikune koosmõju. Näiteks kognitiivne stimuleerimine võib leida aset kehalisel aktiivsusel; loomingulistes tegevustes; tähelepanu, taju, mõtlemist, mälu toetavates tegevustest kui ka teistega suhtlemisel. Kognitsiooni stimuleerivad tegevused parandavad kerge ja mõõduka dementsusega inimesel tähelepanu, mälu, probleemide lahendamist, ruumilist taju, orienteerumist ajas, ruumis, iseendas ning aitavad kohaneda kognitiivse langusega. Ka lihtsalt looduses jalutamine motiveerib inimest liikuma ning looduskeskkonnal on positiivne toime, mis rahustab ja toob rõõmu.

Kõige enam on teaduskirjanduses toodud positiivseid näiteid muusikateraapia kohta sh on täheldatud, et see vähendab ka agitatsiooni, mõjub stimuleerivalt või rahustavalt, ning kombineeritult tantsusammudega mõjub hästi ka füüsisele. Kõiki eelpool nimetatud sekkumisi võib läbi viia nii individuaalselt kui ka rühmas. Loovteraapiad aitavad dementsusega inimesel ennast väljendada, loob positiivseid emotsioone ning on osa sotsiaalsest aktiivsusest. Oluline on leida dementsusega inimesele sobiv teraapia ja tegevusvorm, kusjuures positiivse mõjuga on ka lähedaste kaasamine.

Väga olulisel kohal on suhtlemine. See loob emotsioone ning loob kuuluvustunde, lisaks hoiab sõnavara kasutamise ja edastatud sõnumist arusaamisele aktiivsena ning on kõikide terapeutiliste sekkumiste üheks põhiprintsiibiks. Tabel 2.8 annab ülevaate eelpool nimetatud terapeutiliste sekkumiste sobivusest dementsuse raskusastmete põhjal. 

Tabel 2.8. Terapeutiliste sekkumiste sobivus dementsuse eri raskusastmete korral

Vaata videot, mis koosneb kolmest videoklipist, kus on lugu ühe ema ja tütre ajas kulgemisest koos dementsusega.

Mõtiskle alljärgnevate küsimuste abil nähtu ja loetu kohta:

• Missuguste dementsuse raskusastmega on tegemistes?
• Põhjenda miks Sa nii arvad?
• Missuguseid terapeutilisi sekkumisi märkasid?
• Mida veel võiks rakendada?