Search
2.8 Suhtlemine inimesega, kellel on dementsussündroom
2.8.1 Lühidalt dementsussündroomist
Dementsus on sündroom ehk sümptomite kompleks, mida iseloomustab intellektuaalsete võimete taandumine. Dementsussündroomi võivad põhjustada mitmed haigusseisundid, nii aju degeneratiivsed haigused (nt Alzheimeri tõbi), vereringe- ja ainevahetushaigused (nt ajuarterite ateroskleroos), neuroloogilsed haigused (Parkinsoni tõbi), kui ka traumad ja toksilised ained. Enamlevinumad dementsust põhjustavad haigused on Alzheimeri tõbi, vaskulaarne dementsus, Lewy kehakeste tõbi ja frontotemporaalne dementsus.
Dementsus väljendub mälu ebaloomulikus halvenemises (amneesia), kõnehäires, kus näiteks ei saada aru kõnest (afaasia), tegutsemisoskuse häires, kus tegevuste oskus kahaneb, näiteks ei osata eesmärgipäraselt oma tegevust planeerida (apraksia), suutmatuses ära tunda kas inimesi või asju (agnoosia). Iga inimene on ainulaadne, nõnda ka varieerub dementsuse sümptomite esinemine või nendest põhjustatud probleemid. Dementsusega kaasnevad ka muutused tavapärases käitumises ning võib esineda sõnalist või füüsilist agressiivsust või agiteeritust (dementsusega inimese püüd väljendada näiteks ebamugavustunnet). Inimesel on kalduvus ekslemiseks, sh soov või vajadus kuhugi minna, võib esineda ka unehäireid, depressiooni ja ärevust, motoorikahäireid, neelamisraskusi ja inkontinentsust ehk uriinipidamatust.
Dementsuse kulgu saab iseloomustada erinevate raskusastmete lõikes. Sagedamini on liigendatud dementsus kolmeks: kerge (inglise keeles mild või early), mõõdukas (moderate või middle) ning raske (severe või late) dementsus. Võib eraldi välja tuua ka neljanda raskusastme, milleks on väga raske dementsus (advanced dementia). Reisbergi skaala ning funktsionaalse hindamise testi järgi liigitatakse dementsus koguni seitsmeks. Alljärgnevalt on ülevaade dementsuse sümptomitest nelja raskusastme lõikes.
Kerge dementsus
Kerge dementsusega inimesel on vähesel määral häirunud mõned vaimsed võimed – näiteks mälu, mõtlemine ja kõne, kuid inimene saab hakkama lihtsamate igapäevatoimingutega tuttavas keskkonnas. Tal on mõningad raskused keerukamate igapäevatoimingute sooritamisel (nt keerukamad rahalised tehingud, koduelektroonikaga toimetamine, keerukamate toitude valmistamine, linnas liiklemine, ravimite õige kasutamine). Ta võib olla mures oma võimete alanemise pärast, kuid ka probleemide varjamine ja pisendamine on levinud. Lähedased saavad aru, et inimese vaimne võimekus on veidi langenud, ent võivad neid ilminguid pidada normaalse vananemise tunnusteks.
Mõõdukas dementsus
Mõõduka dementsusega inimesel on raskenenud mitmed igapäevategevused. Nüüd märkavad probleeme lisaks eaka lähedastele ka teised inimesed. Mälu ja mõtlemine on veelgi halvenenud, mis takistab otsuste vastuvõtmist. Tunda annab kõne- ja keelekasutuse halvenemine ning kõnest arusaamine. Häiritud on ajas orienteerumine. Nüüd on häiritud ka tuttavas keskkonnas iseseisev hakkamasaamine, inimese käitumine võib olla teda ohtu seadev.
Raske dementsus
Raske dementsusega inimesel on vaimsed võimed olulisel määral häirunud. Mälu käepärasus on enamasti väga halb, mistõttu ta mäleta ka äsjaseid sündmusi. Inimese sõnavara on muutunud napiks ning teiste inimeste kõnest arusaamine on tugevalt häirunud. Ta ei pruugi mäletada oma lähedaste nimesid ning ei pruugi neid üldse ära tunda. Sageli võib esineda psühhootilisi elamusi – meelepetteid ja luulumõtteid. Kõnnak on muutunud kohmakaks ja ebakindlaks, halvenenud on peenmotoorika. Nüüd vajab ta abi lihtsamate enesehooldustoimingutega – söömine, pesemine, riietumine, tualeti kasutamine.
Väga raske dementsus
Väga raske dementsuse korral ei suuda inimene kõndida ja ta vajab ööpäevaringset abi kõigi elamistoimingute juures. Nüüd on halvenenud ka jämemotoorika ning inimene ei suuda säilitada püstist kehaasendit. Tema kõne on hääbumas. On hakanud tekkima neelamis- ja hingamishäired. Ta on ohustatud liigesjäikuse ja kontraktuuride tekkest. Neelamishäire tõttu ning köharefleksi nõrgenemise tõttu on ta ohustatud vedeliku ja toidu aspiratsioonist ning kopsupõletiku tekkest. Võivad tekkida lamatised.
Kui raske dementsusega inimene jääb voodikeskseks ega suuda ise asendit vahetada, tuleb tal aidata seda teha iga kahe tunni järel, mis aitab ennetada lamatiste tekkimist. Samuti tuleb jälgida, et ükski kehaosa ei oleks surutud vastu kõva pinda või eset. Sügava dementsusega kaasneb neelamishäire ja köharefleksi nõrgenemine, mistõttu on ta ohustatud kopsupõletiku tekkest. Raske dementsusega inimesele tuleb pakkuda sageli väikestes kogustes vett juua. Kui joomine on neelamishäire tõttu raskendatud, tuleb niisutada suud. Suutmatus ise asendit vahetada võib põhjustada valusid, seetõttu tuleb hinnata valu esinemist. Vaja võib minna valuvaigisteid.
Kui inimene ei suuda enam neelata, siis ei ole mõtet tema kannatusi pikendada teda sondiga toites. Väga raske dementsusega inimese organism on hääbumas, tema keha ei omasta enam toitaineid. Selles staadiumis ei saa inimese organism kasu haiguste põhjusele suunatud ravist, kuid oluline on vaevusi leevendav hooldus – asendi vahetamine, valu vaigistamine, vajadusel hapnikravi ning muude võimalike vaevuste leevendamine.