2.9 Informeerimine, õpetamine ja nõustamine

Kliendil/patsiendil on mure, probleem või küsimus. Ta räägib sulle sellest. Sina oled kuulaja. Mida sa veel teed? Milliseid suhtlemise “tööriistu” sa kasutad? Kus on kliendi/patsiendi probleemi lahendus? Millest sa juhindud oma töös? Mis on need põhimõtted või väärtused?

Oluline on kliendi/patsiendiga luua usalduslik suhe. Usaldussuhte aluseks on kohalolu, see tähendab mitte ainult füüsiliselt kohal olla, vaid ka päriselt kuulata ja püüda mõista klienti (joonis 2.9). Meie klientidele/patsientidele on vaja ilusat, turvalist ja sõbralikku keskkonda. Väga oluline on, et suhtlemise jaoks oleks olemas piisavalt aega ning rahulik ja turvaline koht, kus abistaja saab kliendi/patsiendiga eraldi olla ja vestelda. Kui meil on vaja viia läbi kliendi/patsiendi hindamine, siis hindame teda nii grupis, teistega koos tegutsedes, kui eraldi, kahekesi olles.

Lugupidamine kõikide klientide/patsientide suhtes on elementaarne abistaja omadus. Lugupidamine aitab vältida sildistamist ja hinnangute andmist. Aitab paremini mõista kliendi/patsiendi vajadusi ja motiveeritust muutusteks või probleemide lahendamiseks. Motiveeritud klient/patsient soovib talle pakutavaid võimalusi aktiivselt ära kasutada. Oluline, et klient/patsient võtaks vastutuse oma igapäevaeluga toime tulla niipalju kui see on võimalik. Kliendi/patsiendiga töötades tuleb lähtuda tema väärtustest ja põhimõtetest.

Haavatavus ja tugevused on sama mündi kaks külge ning inimese haavatavusest võib saada tema tugevus, kui ta ületab tavapärase eneseregulatsiooni piiri. Abistaja ülesanne on algatada dialoog kliendi/patsiendiga. Avatud dialoogi kasutamisel arvestatakse, et kõik inimesed on samaväärsed. Respekteerime ja kuulame kõiki, kõigil on võrdsed võimalused. Dialoogi tulemusena saame lahti lasta fikseerunud lahendustest ning leida antud kontekstis sobivad edasiviivad lahendused. Abistaja peab olema oma sõnades ja tegudes eetiline ja professionaalne. Neid omadusi on võimalik enda juures alati arendada. 

Mõtlemiseks: mida tähendab Sinu jaoks eetika hooldustöös?

Informatsiooni andmine on andmete või faktide edastamine. Kui klient/patsient räägib vaid ühest võimalusest, siis abistaja näitab talle teisigi. Informatsiooni andmine aitab korrigeerida ebaõigeid teadmisi, kõrvaldada ebakohaseid veendumusi või tähendada ka probleemist rääkimist. Seda, mida teha, otsustab klient ikka ise. Informatsiooni andmisel peab meeles pidama, et tegemist peab olema info edastamisega, mitte iseenda väärtuste pealesurumisega. Samuti ei tohi klienti teabega üle koormata ning tuleb kontrollida, kas klient sai informatsioonist aru.

Hooldustöötajal tuleb töös ette olukordi, kus ta peab selgitama ja õpetama kliendile/patsiendile konkreetseid oskusi kas enda hooldamisel või sotsiaalses elus hakkama saamisel. Näiteks liikumisraskustega või depressiivsetele eakatele tuleb õpetada lihtsaid liikumisharjutusi ning sobilike liikumise abivahendite kasutamist. Taju- ja mäluhäiretega inimestele tuleb õpetada elumuutustega toimetulekut, juhendada õigesti riietuma vastavalt ümbritseva keskkonna temperatuurile ning tarbima sobiliku temperatuuriga jooke ja sööke. Õpetama peab enesehügieeni ja koos sellega regulaarset tegevust (naha hooldus, küüned, juuksed), selgitama õigete toitumisharjumuste vajalikkust ja vajaduse korral õpetama toidu tegemist.

Hooldustöös kõige üldisemas plaanis on nõustamise eesmärk leida kliendi/patsiendi eneseabi hõlbustav käitumisviis. Nõustamise põhivahend on aktiivne kuulamine, oskus küsida täpsustavaid küsimusi ning anda tagasisidet. Nõustamise tulemusena on võimalik parandada kliendi enesehinnangut, küsimuste abil avardada inimese mõttemaailma, anda võimalust rääkida, et probleem muutuks selgemaks, vähendada üksindustunnet, õpetada ja suunata klienti sotsiaalsete probleemidega toimetulekul. Nõustaja peab olema tolerantne ja empaatiline. Nõustamisel on vaja teha koostööd perega, et lähedased mõistaksid olukorda ja aitaksid kaasa lahenduste leidmisele.

Õpetamisel ja nõustamisel tuleb järgida mõnda lihtsat reeglit:

• selgita välja kliendi/patsiendi arusaamine tema olukorrast;
• lähtu kliendi/patsiendi vajadustest (oleneb vanusest ja haigusest);
• kasuta kohast keelt (selged ja lühikesed laused; üle küsida, kas on arusaadav);
• vajaduse korral täienda informatsiooni joonisega (graafiliselt);
• anna esmalt kõige tähtsam osa infost (enne mingit soovitust või nõuannet);
• anna või õpeta üks ülesanne/tegevus korraga;
• kontrolli, kas klient/patsient mõistis öeldut (peegeldamine, küsimine).

Klientide/patsientide nõustamisel võib ette tulla vigu, nagu näiteks liiga kiire probleemi sõnastamine, kliendi väärtussüsteemi mitteaktsepteerimine, vale probleemiga tegelemine, kliendiga liigne samastumine, nõu andmine, süüdistamine või eksperdi mängimine. Hea ja usaldusväärse suhtlemise aluseks on olla teadlik nendest vigadest ja osata järgmine kord neid vältida. Tuleb teadvustada oma kompetentsuse piire ehk seda, kui palju oskad ja saad aidata. Samuti võiks läbi mõelda teemad või asjaolud, millal ja kuidas keelduda kliendiga suhtlemisest või millal üldse lõpetada igasugune suhtlemiskontakt (näiteks kui klient ei saa sellest protsessist kasu või kui tekib sõltuvussuhe).