4.1 Eesmärk ja mõju

Aktiveerimise üks eesmärk on parandada inimese funktsionaalseid oskusi. Kui oskused on kadunud, tuleb neid kompenseerida. Aktiveerimise abil taotletakse suuremat vabadust oma elu korraldamiseks. Hooldustöös on oluline pakkuda klientidele erinevaid võimalusi aktiveerivateks tegevusteks. Need jagunevad aktiivseteks ja passiivseteks. Aktiivsed tegevused on erinevad spordialad, liikumismängud, aiandus, meisterdamine jne. Passiivseteks tegevusteks on lugemine, lauamängud, käsitöö, filmide vaatamine. Nii aktiivsed kui ka passiivsed tegevused aitavad vähendada stressi ja parandada inimese funktsionaalseid võimeid.

Aktiveerimisel täheldatakse nii esteetilist kui ka tegevuse protsessi mõju. Esteetiliselt nauditava tegevuse tulemusena hakkavad ajurakud tootma serotoniini (õnnehormooni), mis on tõhus vahend stressi ja depressiooni vastu. Tegevuse protsess mõjutab enese tähtsuse tunnetamist, see on millegi oskamine või tegevusega hakkama saamine.

Otstarbekas on välja töötada kindel päeva- ja nädalakava, millest saab tegevuste planeerimisel lähtuda. Toimiva kava puhul pole põhjust seda muuta, sest muutused võivad esile kutsuda negatiivse stressi. Kui kõik toimub plaanipäraselt, on inimesel võimalus end aegsasti häälestada eelseisvale tegevusele. Rutiinsus annab turvatunde, mis on eriti oluline psüühiliste erivajadustega inimestele.

Tegevuste kasutamine eeldab inimese üldseisundi tundmist, mõistmist ja hindamist. Tegevuseks võivad olla enese eest hoolitsemine, töö, mäng jne. Tegevuse valik sõltub kliendi väärtushinnangutest, huvidest, east, kultuuritaustast ja soost ning on seotud tema harjumuste, rollide ja keskkonnaga. Kõige juures tuleb arvestada tegevusvõimet ja tegevuseeldusi. Tegevusvõime on suutlikkus saada hakkama igapäevatoimingutega. Tegevusvõimet mõjutavad inimese vanus, arengutase, tervislik seisund, eesmärgid ja keskkond.