4.2 Tegevuste korraldamine

Kliendi/patsiendi aktiveerimise ja motiveerimise võimalused olenevad suuresti tema iseloomust, tervislikust seisundist, tugivõrgustikust, varasematest edukogemustest või hoopis ebaõnnestumistest. Seetõttu on taaskord oluline tunda klienti/patsienti, kellega tööd tehakse. Enamus inimesi kogevad eduelamust kui nad saavad millegagi ise hakkama, seepärast ei peaks hooldaja inimese eest ära tegema asju, milleks ta ise võimeline on. Mõnikord annab isegi kõige väiksem saavutus positiivse elamuse ja julguse midagi muud proovida. Näiteks lihtsate võtete õpetamise järel saab klient/patsient ennast ise küljele pöörata. Selline kogemus annab inimesele lootuse, et asjad liiguvad paremuse poole, annab ka teatud sõltumatuse tunde. Tihti tunnevad kliendid/patsiendid ennast halvasti sellepärast, et keegi teine peab neid aitama ning et nad on tüliks ja see viib samuti nende meeleolu alla. Motiveerimise juures on kindlasti tähtis kiitmine edusammude üle, kuid mitte pahandamine ebaõnnestumiste pärast. Kui klient/patsient oma tegevuses ebaõnnestub, tuleb otsida põhjuseid, miks nii juhtus. Mõnikord võib olla probleem hoopis valesti valitud abivahendis, ebaselges juhendamises või vales abistamisvõttes. Hooldaja peab olema kliendi või patsiendiga tegeledes ka ise motiveeritud ja järjepidev, sest oma tööst mittehuvituv ja kergesti alla andev hooldaja ei tekita usaldust. Nii iseenda kui ka kliendi/patsiendi jaoks tuleb seada esialgu lihtsamini saavutatavad ja konkreetsed eesmärgid ja olla nendes järjepidev ning kui need saavutatud, saab alles edasi liikuda. Kui kohe alguses seada liiga suured ja laialivalguvad eesmärgid, siis kaob motivatsioon kiiresti.

Motiveerimisel on oluline

• Turvaline ja sõbralik keskkond.
• Toetav, koostoimiv ja motiveeritud personal.
• Kõikide tegevuste mõtestatus.
• Tegevustes kindel päeva- ja nädalarütm, traditsioonid.
• Valikuvõimaluste andmine.
• Üks tegevus või muutus korraga.
• Aus tagasiside ja tunnustamine.

Tegevuseeldused ehk tegevusvalmidused jagunevad motoorseteks, sensomotoorseteks, kognitiivseteks ja psühhosotsiaalseteks. Selleks et inimest maksimaalselt arendada ja lähtuvalt vajadustest toetada, peab välja selgitama tema tegevuseeldused.

• Motoorne tegevuseeldus on inimese liikumisvõime.
• Sensomotoorseteks tegevuseeldusteks loetakse kesknärvisüsteemi infotöötlust sellisel tasemel, et inimene saaks tegutseda efektiivselt.
• Kognitiivsed tegevuseeldused on tähelepanu, mälu ja orientatsioon, mõtlemine ja üldistamine.

Psühhosotsiaalsed tegevuseeldused põhinevad elukogemusel, tagavad võime hinnata realistlikult ennast, teisi ja olukordi ning mõista oma õigusi ja kohustusi. Sotsiaalsetest tegevuseeldustest lähtuvalt selgub, kas inimesele sobib tegutseda üksinda või grupis. Lisaks peab inimene suutma täita oma rolli elus, oskama väljendada mõtteid ja tundeid vastavalt olukorrale.

Meetodite valik põhineb tegevusvõime hinnangul. Kasutada saab tegevusi, mida analüüsitakse ja kohandatakse vastavalt eesmärkidele. Koos kliendiga otsustatakse, kas valitakse harjutamine, õppimine, abivahendite kohandamine või muu tegevus. Tegevusteraapias ei kasutata tegevusi, mida ei tunta ega pole proovitud. Alati tuleb tegevused läbi teha ja analüüsida, mis jäi sooritusest vajaka.

Selleks et inimene tuleks kõige sellega toime, peab ta suutma taluda stressi, mida võib tekitada juhendamine, alluvussuhted, ebaõnnestumised, kriitika jne. Tegevusteraapia peab lähtuma kliendi vajadustest ja neid toetama. Selleks et protsess õnnestuks, peaks iga klient ise seadma eesmärgid. Tegevus on eesmärgistatud ainult siis, kui see vastab inimese kultuurilistele väärtustele ja vajadustele. Tulemus ei pea ilmtingimata olema valmistoodang. Kui see juhtub nii olema, siis hinnatakse tavaliselt tegevusprotsessi lõpptulemust olulisemaks. Valmistoodang on tähtis ainult siis, kui see peegeldab või sümboliseerib tegevusprotsessi (päeviku pidamine vms).

Aktiviseerivad tegevused sõltuvad erivajadusest ja east. Erivajadusega lapse aktiveerimiseks sobivad alati mitmesugused mängud, loovteraapiad ja meisterdamine. Eakatele inimestele meeldivad liikumine, meisterdamine, kunsti- ja muusikateraapia ning käsitöö.

Aktiveerivate tegevuste korraldamisel tuleb võtta arvesse alljärgnevat:

• Tegevus võib kesta korraga kuni üks tund, pikem võib liialt väsitada.
• Hommikune tegevus võib olla aktiivsem, õhtune rahulikum.
• Võimaluse korral kaasata võimlemise, jalutamise jm aktiivsemate tegevuste juurde rohkem personali.
• Osavõtt on vabatahtlik.
• Tegevus peab olema meeliköitev.
• Tegevusse tuleb kaasata ka voodihaiged.
• Tegevuse lõpus tuleb teha kokkuvõte ja tutvustada järgmise kokkusaamise sisu.