4.3.3 Biblioteraapia

Biblioteraapiast ehk kirjandusravist sai pärast II maailmasõda tunnustatud psühholoogiline ja psühhiaatriline meetod. Elumuredega aitab sageli toime tulla raamatukangelane, kes elab läbi samalaadseid elusündmusi ning lahendab neid, peegeldades kõike seda lugejale ning aidates tal loetavaga samastuda ja oma tundeid mõista. Oluline on juhatada abivajaja õige teoseni ning aidata tal sündmusi lahti mõtestada, loetut arutada ja paralleele tõmmata. Pärast lugemist on hea arutada näiteks järgmisi küsimusi: millest see lugu rääkis, mis tundeid see sinus tekitas, milles seisnes peategelase probleem ja kuidas ta selle lahendas, mida teeksid sina, kui seisaksid samasuguse probleemi ees jne?

Kui erivajadustega inimene ei saa ise raamatut lugeda, tuleb seda talle ette lugeda. Teost tuleb hoolikalt valida, et see sobiks ealiselt, oleks huvitav ja viiks vaevavatelt mõtetelt raamaturidade vahele. Raamatuteraapiat võib kasutata nii individuaalselt kui ka grupiteraapiana. Viimase puhul peaks grupis olema sarnaste probleemide või huvidega inimesed. Biblioteraapia põhineb psühhoanalüüsi teooriatel, mis aitavad kirjeldada lugejas ärkavaid protsesse:

• Samastumine – inimene samastab end või ka oma lähedasi raamatutegelastega. Samastumine on väga tähtis ning kergesti õnnestub see lastel.
• Projektsioon − inimene kannab oma tunded üle tegelaskujule, kellega ta on samastunud, ning analüüsib oma reaktsioone. See on hea, sest nii võib ta katsetada erinevaid lahendusi, seadmata end kriitika alla.
• Katarsis – jagades oma emotsioone tegelaskujuga, võib lugeja tunda kergendust ja puhastumist.
• Taipamine – nähes tegelaskujude probleeme, saavad lugejad ka enda omadest paremini aru ja võivad jõuda võimalike lahendusteni.