4.3.4 Muusikateraapia

Muusikateraapias osalemiseks ei pea inimesel olema muusikalisi oskusi või teadmisi. Tegevused on jõukohased kõikidele. Meloodia mõjutab mõttetegevust. Meloodia järgi tunneme ära muusikapala ning enamikule on meloodia tähtsaim muusika iseloomustaja. Tuttav muusikapala võib meenutada aastatetaguseid sündmusi, meeleolusid, maitseid, värve, puudutusi ja palju muud. Muusika keskseks funktsiooniks loetakse emotsioonide stimuleerimist, väljendamist ja jagamist. Muusikaliste tegevuste kaudu on emotsioone suhteliselt lihtne ja turvaline väljendada ning teistega jagada. Lihtsatesse laulutekstidesse saab panna mõtteid ning üleelamisi, mida harilikus suhtlemises tavaliselt esile ei tooda. Muusika abil on võimalik emotsioone ka esile kutsuda, sest iga inimene soovib kuulata muusikat, mis valmistab talle naudingut.

Praegu valitseb muusika toime kohta kaks arusaama. Esimese ja enim levinud arvamuse kohaselt tekitab muusika inimeses esmalt psüühilise reaktsiooni, millest tulenevad muutused füsioloogias. Teise seisukoha järgi mõjutab muusika otseselt füsioloogiat ning sellest tulenevad psüühilised reaktsioonid. Muusika aitab vähendada ängistust ja stressi, kuna loob võimaluse alateadlike impulsside teadvustamiseks ja väljenduseks. Muusikat kasutades on võimalik muuta meeleolu. Näiteks leitakse muusika, mis toetab inimese hetkemeeleolu, ning seejärel muudetakse nii muusikat kui ka meeleolu.

Muusika sisaldab palju erinevaid elemente: rütm, tempo, harmoonia, meloodia, helikõrgus, tämber, dünaamika. Neist kõige mõjusam on rütm. Rütm ja tempo mõjutavad kõiki inimkehas toimuvaid rütmilisi protsesse (südametöö, vereringe ja hingamine). Kiiretempoline rütmikas muusika ergutab, julgustab ja stimuleerib. Aeglane muusika seevastu rahustab ja lõõgastab. Kiireneva tempoga muusikapala võib inimese tasakaalust välja viia, aeglustuv tempo on rahustav ja lõõgastav. Kõige rahustavamaks on muusika, mille tempo on 60 lööki minutis, kuna see on lähedane rahunenud inimese südamerütmile.

Helikõrgus on muusika mõju seisukohalt väga oluline. Kõrged helid ergutavad või ärritavad, madalad mõjuvad rahustavalt. Samuti on eri tämbriga muusika mõju erinev. Kriiskav tämber ärritab, mahe tämber rahustab. Väidetavalt on rahustava toimega flöödi tämber ja ärritava mõjuga klaveri tämber. Sama meloodia, mängituna eri muusikainstrumentidel või eri kõrgustel, võib äratada erinevaid reaktsioone.

Järsud dünaamikamuutused mõjuvad virgutavalt, kuid võivad anda ka ehmatava reaktsiooni. Üldlevinud on seisukoht, et muusika ei tohi olla nii vali, et see kahjustaks kuulmisorganeid, kuid samuti ei tohiks olla nii vaikne, et selle kuulamiseks peame liialt pingutama.

Kuulates rütmiliselt stimuleerivat, pidevate kordustega muusikat, võib inimene vabaneda emotsioonidest, mida ta teisel viisil ei oska, ei saa või ei soovi välja elada. Veel parema tulemuse annab selle muusika järgi liikumine, kuna rütmi tajutakse kogu kehaga. Atemporaalne muusika seevastu nõrgestab inimese ajataju ja aitab lõõgastuda. Selle põhimõtte järgi on loodud enamik meditatsioonipalu.

Kultuuripiire ületav rütm on väidetavalt hällilauludel. Laulude tempo võib kultuuriti muutuda, kuid metronoomiline regulaarsus ning monotoonsus on sarnased ja iga inimene võib hällilaulu lauldes uinutada mis tahes lapse, sõltumata tema rahvusest või kultuurilisest taustast.

Üldised euroopalikud tõekspidamised on järgmised: mažoorne muusika mõjub julgustavalt ja stimuleerivalt ning minoorne muusika võib olla abiks mures ja kurbuses.

Eakate hoolduses on muusikal ülesanne hoida inimesed aktiivsena, pakkuda neile vaheldust rutiinses igapäevaelus ning selle kaudu luua positiivseid läbielamisi, vähendada masendust, parandada enesehinnangut ja tõsta elukvaliteeti. Põhilise meetodina kasutatakse kuulajate noorusaegsete laulude laulmist rühmas või laulumänge. Grupis lauldes muutuvad eakad sotsiaalselt aktiivsemaks. Laulmine parandab hingamist ja selle kaudu vereringet ning aju saab kergemini hapnikku. Lauldes paraneb ka mälu. Kui eakad laulmisest väsivad, on hea nendega koos lihtsalt neile meelepärast muusikat kuulata.

Dementsusega inimesed ei pruugi näiteks tunda ära isegi lähedasi inimesi, kuid nende muusikaline mälu on sageli säilinud ja nad suudavad veatult laulda oma noorpõlve laule. See toob alateadvusest esile mälestused, meenuvad tollased olukorrad ja inimesed. Kui inimene on suuteline liikuma, on soovitav kombineerida muusikat ja liikumist.

Enim kasutatavad muusikateraapia meetodid

Muusika kuulamine võib olla nii passiivne kui ka aktiivne. Passiivne kuulamine eeldab lihtsalt kohalolekut. Aktiivne kuulamine seab kuulajale ülesandeks kontsentreeruda muusikale, mitte reageerida ümbritsevale, lasta muusikal endast läbi voolata. Pärast kuulamist on oluline teadvustada, mis kuulamise ajal meeles mõlkus ja esile tuli. Muusika toob esile alateadvusliku materjali inimese tahtest sõltumata.

Stimuleeriv muusika suurendab verbalisatsiooni ja lõõgastaval muusikal on vastupidine toime. Teraapia käigus palutakse inimesel sageli kirjeldada, millisena muusikapala tundub, kuidas ta seda iseloomustaks. Endalegi aru andmata kõneleb inimene just iseendast muusika kaudu. Muusika abita oleks endast ja oma tunnetest raskem rääkida, paljudele on see ületamatu probleem. Üldjuhul alustatakse meelepärasest muusikast. Grupitöö puhul arvestatakse võimaluse piires rühma üldisi muusikaeelistusi.

Lõõgastumine muusika abil. Lõõgastumise ehk relaksatsiooni eesmärk võib olla kuhjunud psüühiliste ja füüsiliste pingete reguleerimine ning sisemise heaolu mobiliseerimine. Väidetavalt on muusika abil lõõgastumine efektiivsem kui ilma muusikata. Tuleb arvestada, et liiga vaikne muusika viib mõtted mujale ning on oht, et muusikat ei panda enam tähele ja see ei täida seatud eesmärke. Liiga vali muusika on pealetükkiv ning mõtted ja kujutlused ei saa vabalt liikuda.

Muusika abil lõõgastumisel ei tohi kramplikult eesmärgiks seada lõõgastumist, sest see võib efektiivsust negatiivselt mõjutada. Mõtetel peaks laskma vabalt liikuda. Soovitatakse lamada suhteliselt kõval alusel. Eelistada instrumentaalmuusikat, sest sõnad seovad liigselt tähelepanu.

Musitseerimine. Tähtis on musitseerimise protsess, mitte tulemus. Musitseerimine võib teinekord välja kosta lausa müra või kolinana, kuid just niisugusel viisil teenib see eesmärki.

Muusikariistal mängides saab aktsepteeritaval moel lasta endast välja negatiivsed ning soovimatud tunded ja kogemused, mis on kuhjunud ja nõuavad väljapääsu – musitseerimine vähendab automaatseid kaitsereaktsioone. Instrumentide abil on hea suhelda kaasinimestega: need inimesed, kes ei ole verbaalselt selleks võimelised või ei soovi suhelda, teevad seda meelsasti musitseerides. Musitseerimisel saab rakendada loovust, mis on väga oluline psüühilise tervise säilitamisel ja parandamisel. Enamasti kasutatakse rütmipille, mille käsitsemine ei tohiks enamikule raskusi valmistada.

Musitseerimine võib toimuda kolmel viisil: improviseerides ehk ise muusikat luues, olemasolevale muusikapalale kaasa mängides või varem loodud muusikapala interpreteerides.

Improvisatsioon on spontaanne ega pea vastama muusika kui kunsti kriteeriumitele. Esmalt õpitakse pille kasutama emotsionaalse pinge väljaelamise vahendina. Edasi on mängu abil võimalik jõuda sisemiste vastuolude teadvustamiseni ja sotsiaalse suhtlemiseni. Kliinilist improvisatsiooni rakendatakse peamiselt puuetega laste puhul. Meetod põhineb kahe terapeudi ja kliendi sõnatul, instrumentide abil toimuval suhtlemisel. Üks terapeut improviseerib klaveril, teine aitab kliendil vastata sellele mõne instrumendi abil musitseerides. Teraapia loetakse õnnestunuks, kui kliendi improvisatsioon läheb meeleolukamaks, positiivsemaks.

Rootsi muusikaterapeut Lasse Hjelm nimetab oma loodud muusikateraapia meetodit tegevuslikuks muusikateraapiaks. Meetod on mõeldud kasutamiseks laste puhul, kellel on lisaks vaimsele või psüühilisele häirele ka füüsiline puue. Hjelmi meetod käsitleb inimest tervikuna. Meetodil on kaks peamist lähtekohta: aistingulis-motoorne ja hingeline. Meetodi aluseks on peamiselt keha tundmine, millele lisandub oma identiteedi kujundamine ja tunnistamine. Hjelmi meetodi puhul ei kasutata kunagi sõnu, tegemist on täiesti mitteverbaalse muusikateraapiaga. Siin saab eriti oluliseks kliendi kehakeel teraapia ajal.

Hjelmi meetodil põhinev teraapia on alati individuaalteraapia. Lapsele antakse kasutada peamiselt löökpille, terapeut kasutab lapsega suhtlemiseks klaverit. Tegevusliku muusikateraapia peamised eesmärgid on lapse normaalse arengu toetamine, mittesoovitava käitumise eemaldamine, uute tegevuste kaudu uute ajupiirkondade ergutamine, motoorika arendamine ning kommunikatsioonivõime ja loovuse arendamine.

Muusika ühendamine teiste loovate tegevustega

Muusika ja liikumine teraapiameetodina ei tähenda niivõrd muusika saatel tantsimist, kui seda, et liigutatakse end vastavalt muusika tekitatud tunnetele ja emotsioonidele, nii saab kõige paremini edasi anda muusikast tulenevat. Loomulikult ei puudu ka tantsulised elemendid. Muusikaelamuste väljendamine liigutustes võib olla sügavale ulatuv kogemus, kus inimene leiab uusi puutepunkte iseendaga. Oma keha kaudu tunnete läbitöötamine on sageli raske, kuid see viib teraapilises mõttes kiiresti eesmärgile.

Loominguliste protsesside (maalimine, luuletamine, juttude kirjutamine jms) abil on võimalik tajuda elamusi ning panna need sobivasse väljendusvormi. Muusika maalimine on tunnustatud psühhoteraapiline meetod, millele pani aluse saksa kunstiõpetaja Carl Peters. Muusikat kuulates ning samal ajal või hiljem maalides, saavad elamused kunstiteosena konkreetse vormi. Tuleb arvestada, et muusikapala oleks piisavalt huvitav ja kaasahaarav ning paneks inimese tunded liikuma. Muusika maalimist on eriti hea kasutada näiteks spastiliste, suure pinge all olevate, depressiivsete või psühhomotoorselt passiivsete inimeste puhul, kes muutuvad seeläbi aktiivsemaks.

Muusikaline psühhodraama on muusikalise improvisatsiooni ja teiste muusikateraapia tehnikate ning traditsionaalse verbaalse psühhodraama süntees. Meetodi loojaks on USA muusikaterapeut Joseph Moreno, kelle isa Jacob Moreno on klassikalise psühhodraama alusepanija. See on meetod, kus igal sessioonil käsitletakse ühe või enama grupiliikme aktuaalseid probleeme näitemängu kaudu. Rühma liikmete abil luuakse reaalne situatsioon ja mängitakse läbi erinevad lahendused. Protsessi käigus on võimalik näha ja tunnetada ühe probleemi erinevaid lahendusi, jõuda selgusele, kas inimene talitas õigesti või vääralt, vabaneda valehäbist, enesehaletsusest, suhtlemisraskustest, tõsta enesekindlust ja enesehinnangut jms. Psühhodraama koosneb enamasti verbaalsest väljendusest ja suhtlemisest. Sageli on sõnaline väljendus raskendatud ning võetakse appi muusika kui tunnete ja emotsioonide edasikandja.