6.3 Neelamishäirega abistatava aitamine

Neelamishäire võib tekkida mitme haiguse ja vigastuse tagajärjel (näiteks pärast insulti või ajutraumat, Parkinsoni tõve ja sügava dementsuse puhul). Neelamishäire korral on suur tähtsus toitmisasendil ja  toitmisvahenditel, toidu konsistentsil, maitsel ja temperatuuril ning toitmisvõtetel ja neelamist soodustavatel tegevustel. Tuleb meeles pidada, et neelamishäire esinemisel on väga oluline pidada kinni ka määratud toidu konsistentsist, et mitte kahjustada patsienti ja tema tervist (vale konsistentsiga toitu ei pruugi patsient olla võimeline neelama ning esineb oht aspiratsiooniks). Neelamishäirele on iseloomulikud söömise ajal pidev läkastamine, köhatamine ja tükitunne kurgus.

Toitmisasend on oluline ka vahetult enne ja pärast toitmist. Juba 15−30 minutit enne söömist tuleks neelamishäirega abistatav panna poolistuvasse asendisse, et vältida sülje aspiratsiooni. Võimalusel peaks abistatav istuma (ratas)toolis, kuid kui patsient ei ole võimeline istuma toolis, siis tuleb teda sööta voodis. Söömise ajal peaks ülakeha olema 90-kraadise nurga all ja kael võiks olla veidi ette kallutatud. Paljud inimesed, kes saavad ise oma asendit korrigeerida, söövad kummargil, umbes 120-kraadise nurga all, sest sellises asendis sulgub sissepääs hingamisteedesse. Pärast toitmist tuleks abistatavat hoida vähemalt 15 minutit tõstetud peaalusega, umbes 45-kraadise nurga all, et vältida toidu tagasiheidet (esineb neelamishäire korral suhteliselt sageli).

Toitmisvahendid. Jootmiseks sobib suhteliselt lapiku ja järsu kaldenurgaga (ka tilaga) tass (joonis 6.4). Kitsa tilaga tass ei sobi seetõttu, et neelamishäirega inimesel on raske huuli torutada ja ta ei tunneta  kitsast tila alahuule peal. Mitte mingil juhul ei tohi pakkuda joomiseks kõrrega tassi, sest kõrs juhib vedeliku otse hingamisteede poole ja imemisliigutuste tegemine on sellisele inimesele raske ning ohtlik.

Söötmiseks sobib spetsiaalne lusikas (sarnaneb beebide toitmislusikale), mis meenutab kujult kühvlit. Lusika tipp on lai ja lapik ning umbes 3 mm paksuse esiservaga (joonis 6.5). Kindlasti ei sobi metallist teelusikas, millel on veidi kolmnurkne õhukese servaga tipp. See tekitab neelamishäiretega inimesel keele otsa puudutades läkastamist. Kui spetsiaalset lusikat pole käepärast, võib kasutada beebide püreelusikat.

Optimaalse toitmiskiiruse puhul on toitmisvahendid võtmetähtsusega. Kui on sobiv toit ja toitmisasend, aga puuduvad õiged toitmisvahendid, pikeneb toitmisaeg kuni neli korda.

Toidu konsistents. Neelamishäirega inimesel on kõige parem neelata kolloidset vedelikku (näiteks  kissell) ja püreestatud toitu. Seepärast ei sobi vesivedelikud ja tükilised toidud. Kolloidne vedelik valgub suuõõnes edasi aeglaselt ja seda tunnetab neelamishäirega inimene hästi. Toidu ja vedeliku paksendamiseks on apteekides saadaval spetsiaalseid tooteid, mis sisaldavad modifitseeritud tärklist (näiteks Nutilis). Joodavat vedelikku saab edukalt paksendada ka hariliku tärklisega.

Toidu maitse ja temperatuur. Neelamishäirega patsiendi jaoks on köharefleksi vältimiseks parim toidu temperatuur 36−37 kraadi (kehatemperatuur). Kõige paremini tunnetab neelamishäirega patsient keelel õrnalt hapuka, kergelt lääge maitsega toitu. Tugevalt magus toit liigub kergesti hingamisteedesse. Neelamishäirega inimene ei tunneta keelel kuigi hästi tavapärast valgurikast soolakat igapäevatoitu. Klassikaliste maitsetugevdajate (glutamaat) kasutamine toob lõppkokkuvõttes pigem kahju kui kasu, sest ei paranda toidu asukoha tunnetamist suuõõnes ja koormab asjatult neerusid.

Kui võtta kokku toidu konsistentsi, maitse ja temperatuuri kohta teadaolev info, on kõige hõlpsam manustada leiget ja lääget kisselli. Loomulikult ei sobi kissell neelamishäirega inimese aastatepikkuseks toitmiseks, kuid võiks olla käepärast kiireteks juhtudeks, näiteks rehüdreerimiseks.

Toitmisvõtted ja neelamist soodustavad tegevused. Oluline on luua söömiseks sobiv õhkkond ja valida aeglane tempo. Abistatavale peab neelamise vajadust meenutama (soovitatakse isegi temaga koos neelamisliigutusi kaasa teha). Mõned abistatavad, kes söövad ise, kasutavad iga neelamiskorra ajal nina kinni pigistamist – see tugevdab neelamisliigutust. Pauside ajal tuleb soovitada köhatamist. Pärast toitmist tuleb kontrollida, kas suu sai tühjaks, kuna neelamishäirega inimene ei tunneta toidujääke põses. On esinenud juhtumeid, kus järgmise toidukorra ajal on hooldaja avastanud, et abistatava põses on vähemalt 100 ml toitu eelmisest toidukorrast.