6.4 Toitumine toitmissondi abil

Ka väga raske haiguse ja teadvusetuse puhul peab inimene olema toidetud ja saama piisaval hulgal vedelikku. Mõnikord kasutatakse toitmiseks sondi ning levinumaid võimalusi selleks on  toitmine nasogastraalsondi abil, mis sisestatakse makku nina kaudu (joonis 6.6).

Nasogastraalsondi nimetus  tuleneb ladina keelest nasus – nina ja gastric – magu. Toitmissondi kasutatakse toitmiseks ajutiselt teatud ajaperioodi jooksul (2−4 nädalat). Toitmissond ehk nasogastraalsond on umbes 120 cm pikkune ja tema läbimõõtu väljendatakse Charrieredes (Ch). Toitmissondid täiskasvanule on suurustes 10−18 Ch. Enamasti on sondidel 10-sentimeetriste vahedega mõõdumärgid 45, 55, 65 ja 75 cm juures. Toitmissondi vahetamise sagedus sõltub sondi koostismaterjalist.

Sonde valmistatakse mitmest materjalist: PVC-plastist, polüuretaanist, silikoonist. Õigesti paigaldatud sondi võib maos hoida 10−14 päevast (PVC-plastist sondid) mitme kuuni (silikoonist ja polüuretaanist sondid). Seejärel on vaja sond eemaldada või vahetada uue vastu. Üheks võimalikuks toitmissondi tüsistuseks on neelu tekkivad survehaavandid ehk lamatised. Kui ilmneb vajadus pikemaajalise sonditoitmise järele, siis otsustatakse mõne muu meetodi kasuks, näiteks gastrostoom, mis paigaldatakse kõhule.

Toitmissondi kasutamise näidustusi on mitmeid, näiteks siis, kui toitmine suu kaudu ei õnnestu hästi (põhjuseks isutus, segasusseisund, iiveldus või teadvusetus, neelamisrefleksi nõrgenemine, ajuvereringehäire, suu-, neelu- või söögitorukasvaja või postoperatiivne seisund). Samuti siis, kui toitumisvajadus on suurenenud (põhjuseks näiteks ulatuslik põletuskahjustus, trauma, sepsis või vähk) või on toitainevarud vähenenud ja kaal on langenud ühe kuu jooksul rohkem kui 5%.

Toitmissondi paigaldab õde. Hooldustöötaja ülesanne on manustada sondi kaudu vedelikke ja spetsiaalset toitu ning kontrollida, et toitmissond asub maos. Kahtlemise korral tuleb alati konsulteerida õega, kes vajadusel hindab toitmissondi asukoha ise.