7. Eritamine

Selles peatükis kirjeldatakse uriini­ ja roojapidamatust ning nendega seotud toiminguid. Antakse ülevaade pidamatuse eriliikidest, võimalikest abivahenditest ja nende kasutamise põhimõtetest.

Pidamatusest tulenevate terviseprobleemide leevendamiseks ja tüsistuste vältimiseks on välja töötatud mitmeid abivahendeid. Abivahendite valik sõltub inimese liikumisvõimest, pidamatuse tüübist ja ulatusest ning suutlikkusest abivahendit kasutada. Peatükis on kirjeldatud potitooli, siibri, uriinipudeli, kondoomkateetri ja erinevate mähkmete kasutamist, samuti stoomide hooldust.

Tavapäraselt võetakse urineerimist ja urineerimistungi esinemist täiskasvanud inimestel iseenesest mõistetavana, ning probleemi tajutakse alles siis kui on tekkinud urineerimisega seotud probleemid, muutes teema paljude inimeste jaoks tabuks. Seda enam on oluline tunda ära ja ennetada urineerimisprobleemidega patsiendi/kliendi probleeme ning pakkuda tuge selle lahendamisel.

Lisaks urineerimisele on teine eluks vajalik toiming roojamine. Roojaga väljutab keha enda ainevahetuse jääkproduktid, mida ta ei ole suutnud enda tarbeks kasutada. Roojamise sagedust ja rooja konsistentsi mõjutavad erinevad faktorid – liikumine, vedeliku ja toitainete tarbimine, erinevad haigusseisundid ning samuti ravimid. Liikuval inimesel käib soolestik läbi vähemalt ülepäeviti, kuid lamaval haigel võib esineda perioode, kui roojamissagedus langeb ühe korrani nädalas. Kui inimene tunnetab oma põit ja soolt, ei tohiks teda survestada neid mähkmesse tühjendama, vaid tuleks tagada võimalus abivahendite (siiber, potitool, kõrvalise abiga tualetti külastamine) abiga toimingute sooritamiseks. Kui inimene oma soolt ei tunneta, kuid suudab aidata enesehügieeni osas, siis tuleb ta maksimaalselt kaasata mähkmevahetusse kui protseduuri.