9.5 Vere hapniku küllastatuse ehk saturatsiooni mõõtmine

Saturatsiooni (SpO₂) ehk vere hapnikuga küllastatuse taseme mõõtmisega hinnatakse organismi hapnikutarbimist. Selle mõõtmiseks kasutatakse pulssoksümeetrit (vt. joonis 9.13), mis on mitteinvasiivne seade ning millega mõõdetakse hapnikuga seotud hemoglobiini (oksühemoglobiini) hulka %-des. Tavaliselt jääb täiskasvanud inimese normaalne SpO₂  94-100% vahele. Samas võib SpO₂ norm olla teatud juhtudel madalam, näiteks krooniliste hingamisteede haigustega (nt krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK)) patsientidel võib SpO₂ näit jääda 88–92% vahele.

Saturatsiooni mõõtmine sõrmeotsast

• Teosta kätehügieen.
• Lülita pulssoksümeeter sisse.
• Saturatsiooni mõõtmiseks hinda sõrme temperatuuri (sõrm peab olema soe) ja küünte pikkust (sõrmeküüs ei tohi olla väga pikk) ning välimust (kas sõrmed on loomulikku värvi, kas küüned on lakitud või ei (mõõtmistulemusi võib häirida küünelaki või geelküünte kandmine).
• Aseta saturatsiooniandur sõrme otsa järgides seadmega kaasas olevat juhist.
• SpO₂ tulemus kuvatakse pulssoksümeetri ekraanile protsentides 5-20 sekundi jooksul. Väga tihti kuvatakse pulssoksümeetri ekraanile (sõltub pulssoksümeetri tüübist) ka südamelöögisagedus ning harvem kehatemperatuur.
• Informeeri inimest mõõtmistulemusest ja vajaduse korral dokumenteeri tulemus.

Saturatsiooni tulemust mõjutavad tegurid

• Perifeerse verevoolu häired: hüpotermia, šokk või vasokonstriktsioon ravimitest, liiga tugevat survet avaldav sensor, kaudne vererõhu mõõtmine, vereanalüüsi võtmisel žguti kasutamine.
• Liigutamine (jäsemete liigutamine, külmavärinad, köhimine jne) (SpO₂ näit on tegelikust madalam).
• Sensori vale asetus. Sensor tuleb asetada nii, et valguskiired läbiksid näiteks sõrme ja peegelduksid alumisest anduripoolest ka tagasi (SpO₂ näitu ei saa mõõta või näit on tegelikust madalam).
• Valguskiirte liikumine on häiritud, näiteks lakitud küünte tõttu – küünelakk võib absorbeerida valgust (SpO₂ näit on tegelikust madalam).