2. Suhtlemine

Peatükk annab ülevaate peamistest suhtlemistehnikatest, sh kontakti loomine, kuulamine, enesekehtestamine, probleemide lahendamine ja töötamine mees­konnas, ning psüühilise erivajadusega inimestega suhtlemise eripäradest.

Suhtlemine on inimestevaheline infovahetusprotsess, mille käigus toimub partnerite vastastikune tajumine, vastastikune mõjutamine ja suhete loomine. Hea suhtleja on paindlik ja kasutab erinevaid suhtlemisoskusi. Suhtlemise baasoskusteks on kontakti loomine ja hoidmine, selge eneseväljendamine ja aktiivne kuulamine. Baasoskusi kombineerides saadakse kompleksoskused, näiteks enesekehtestamis-, veenmis- ja tagasisidestamisoskus ning probleemide lahendamise oskus.

Suhtlemiskompetentsuseks nimetatakse võimet eri oskuste kaudu sotsiaalses situatsioonis toime tulla. Selle juures on võimalik eristada kognitiivseid, afektiivseid ja tegevuslikke komponente. Suhtlemisprotsess koosneb neljast etapist: ümberlülitumine teemale ja vestluspartnerile, usaldusväärse kontakti loomine verbaalsete ja mitteverbaalsete vahendite abil, vestlusteemaga seotud põhiinformatsiooni vahetamine ning kontakti positiivne lõpetamine (joonis 2.1).