7.2 Roojapidamatus ja kõhukinnisus

Roojapidamatus on tahtmatu või kontrollile allumatu väljaheidete eraldumine soolest, mille põhjusteks võivad olla vaagnapõhjalihaste või pärasoole sulgurlihaste häired, operatsiooni tagajärjel tekkinud pidamatus, mäluhäired, sügav liikumispuue jne. Selle esinemissagedus suureneb vanuse kasvades. Roojapidamatus on võrreldes uriinipidamatusega raskem ja ebameeldivam tervisehäire. Eriti keeruline on olukord siis, kui inimene kannatab mõlema probleemi käes.

Teise probleemina võib esineda patsiendil ka kõhukinnisust, mis põhjustab valu ning ravita jätmisel võib viia sooleummistuseni, mis on eluohtlik seisund. Seetõttu on oluline jälgida sooletegevust nii haiglas ravil olles kui ka kodus. Kui kõhukinnisus on kestnud üle kolme päeva või põhjustab patsiendile vaevuseid, on võimalik patsiendile teha klistiiri (Eestis enim levinud klistiiri vorm on Microlax). Kroonilise kõhukinnisuse üheks sümptomiks on hemorroidid, ehk pärakupiirkonna veenilaiendid. Hemorroidi mehhaanilisel vigastamisel (kõva roojamass, paberiga pühkimine), võivad need põhjustada vereeritust pärasoolest. Tähelepanu tuleb pöörata siis kui roe on muutunud tumepruuniks või mustaks – sellisel juhul võib tegu võib olla tegemist ka seedetrakti ülemise osa verejooksuga.

Sooltega seotud probleemideks on ka kõhulahtisus ja -puhitus (liigne soolegaas). Kõhulahtisus on sageli seotud mõne toidu talumatusega või soolenakkusega. Raskemal juhul võib patsient küll tunda soole tühjendamise vajadust, ent ei jõua kas kõhulahtisuse ägeduse või liikumisraskuse tõttu tualetti. Sellisel juhul on mõistlik kasutada patsiendil ajutiselt mähkmeid kui patsient sellega nõus on. Kuna kõhulahtisus võib olla ka nakkuslikku päritolu peaks patsiendiga kokkupuutuv personal rakendama süvendatud hügieeniprotseduure ning isikukaitsevahendeid nii patsiendiga kokkupuute eel kui ka pärast seda, vältimaks nakkuse kandumist teistele patsientidele. Kõhupuhituse korral võib olla taaskord tegemist vähese liikumise või toitainetega, mida patsient hästi ei seedi.