13. Eneseabi

Selles peatükis käsitletakse, kuidas aitajana rakendada erinevaid eneseabivõtteid ja ennetada läbipõlemist.

Aitamisprotsess pole kerge ka abistajale. Teise inimese mure, kriisi ja leina jagamine on suur emotsionaalne ja psühholoogiline koormus. Kui hooldaja või tugiisik ei pööra tähelepanu endale, võivad järgneda stress, läbipõlemine või depressioon. Siin tuleb abiks hea eneseanalüüs, õppimine ja professionaalsus. Kindlasti tuleb osata enda juures märgata neid märke, mis viitavad liigsele pingele või oskamatusele koormatusega toime tulla.

Kuidas ära tunda, kas mul on stress? Esmased sümptomid võivad olla väsimus, peavalu, lihaspinged, seedimisprobleemid, vererõhu tõus, higistamine, kõrvetised. Samuti masendus, ärevus, ärrituvus või ülemäärane muretsemine, nõutus, tähele- panu ahenemine, tundetus ja ükskõiksus, mäluhäired ja keskendumisprobleemid, tunne, et ei suudeta olukorraga toime tulla ega tulevikuplaane teha, madal enesehinnang, sundmõtted. Käitumises võib stress väljenduda järgnevas: unehäired, suitsetamine või liigne alkoholi tarbimine, muudatused toitumisharjumustes, pere ja sõprade vältimine, häired igapäevastes tegevustes, seksuaalprobleemid, äärmuslikud reaktsioonid või vägivallapuhangud. Inimene võib hakata kahtlema elu põhiväärtustes, uskumustes. Kõhklused võivad tekkida elu oluliste valdkondade juures (elukutse, töökoht, suhted). Võib tekkida nii ohvritunne.

Kuidas ära tunda, et tegemist on läbipõlemisega? Kui mõted alljärgnevalt: “Pean kõik oma tööd ideaalselt lõpuni viima. Aga mul pole aimugi, kuidas ma need kõik ideaalselt jõuan ära teha. On vaba päev ja ma ei suuda töömõtteid välja lülitada. Selle nädala töösündmused ja järgmise nädala kohustused kriibivad kuklas ning ma tahaks juba kohe pihta hakata, muidu ei jõua ju kindlasti valmis. Mul ei ole lihtsalt jaksu kõigi oma tööülesannete jaoks ja ma ei saa sellest mitte kellelegi tööl rääkida. Mida nad minust mõtleksid? Et olen nõrk ja ei saa hakkama? Parem pingutan edasi.”

Tekib emotsionaalse tühjuse tunne, kaob entusiasm, eraldumine teistest inimestest, väheneb töövõime, hakatakse vigu tegema, pidev väsimustunne, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatab ka töö kvaliteet. Võib tekkida võõrandumine oma tööst, pettumine oma töös, millega võib kaasneda küünilisus oma töökoha ja kolleegide suhtes. Läbipõlemist ei tohi samastada depressiooni või stressiga, kuigi see kätkeb mõlemale seisundile omaseid tunnuseid. Läbipõlemise põhjusi tuleb otsida eelkõige töökeskkonnast – see on enamasti pikaajalise tööstressi tulemus, mis kujuneb ebaõnnestunud katsetest tulla toime negatiivsete stressoritega. Läbipõlemine erineb depressioonist lokaalsuse poolest: kui depressioon on üldistunud seisund, siis läbipõlemine on töökeskne.

Mis on depressioon? See on psüühikahäire, millele on iseloomulik pidev meeleolu alanemine, samuti energia vähenemine, keskendumisraskused, väsimus, apaatia, lootusetus, pettumus, masendus, tühjus, tujutus. Depressiooni diagnoosib arst, kui inimese meeleolu on pidevalt alanenud kahe nädala jooksul ning esinevad teatud spetsiifilised sümptomid, nagu näiteks une- häired, söömishäired, enesesüüdistused. Tavalisest kurvameelusest, mida igaüks on aeg-ajalt tundud, erineb depressioon sellega, et depressioon: kestab kauem, on piinavam, segab igapäevaelu. Depressioon on nn probleemide kogumik-võrgustik, kuhu kuuluvad probleemid inimeste vahelistes suhetes, emotsioonides, käitumises, mõtlemises, uskumustes, bioloogilises talituses. Depressioon võib olla kas kerge, mõõdukas või raske. Üldjuhul tulevad kerge ja mõõduka depressiooniga inimesed veel toime oma elukorraldusega, raske depressiooniga inimesed vajavad kindlasti spetsialistide abi.

Jälgi enda käitumist, väsimuse teket ja stressi tunnuste ilmnemist. Missugune on sinu töövõime ja psüühiline seisund? Sageli on abistaja ka ise kriisis. Kriisiseisundis inimene aga ei suuda teistele head tuge anda. Ole kontaktis perekonna ja sõpradega, kõnele teiste inimestega. Leia keegi, keda usaldad ja kellega saad vestelda pinge langetamiseks.

Aja jooksul tuleb kogemus, kuidas hoida õiget distantsi: mitte liiga kauge, aga mitte ka liiga lähedane suhe aitavad hooldajal jääda õigetesse raamidesse ja siis ei muutu iga surija surm oma elu segavaks tegu- riks, samas ollakse siiski hooliv ja tähelepanelik.

Oma jõuvarusid tuleb ratsionaalselt kasutada. Ööpäev ööpäeva järel surija kõrval istumine, kogu koorma üksi kandmine viivad kiiresti läbipõlemiseni. Siin tuleb osata tööd ja tundeid kolleegidega jagada, siis on abistamine jõukohane. Samuti ei tohi iseennast ära unustada. Enda loomulikud vajadu- sed toidu, une, puhkuse järele tuleb rahuldada, muidu ei jaksa kuigi kaua aidata. Lase oma tunnetel val- landuda, ära sulgu endasse, kirjelda teistele oma tundeid. Püüa lõõgastuda, leia endale meelelahutusi, jätka töötamist, ära otsi abi alkoholist, narkootikumidest ega rahustitest. Vajaduse korral pöördu arsti või psühholoogi poole. Kui on võimalik, osale ka ise eneseabigrupis, kus on samade probleemidega inime- sed. Hoolitse oma füüsilise vormi eest, söö küllaldaselt ja mitmekülgselt. Leia võimalus puhata, sa pead magama ööpäevas vähemalt viis tundi. Kasuta enesesisendust „Ma saan hakkama“.

Ka aitaja on inimene, oma soovide, vajaduste ning ka oskamatuse ja küündimatusega. Keegi ei eelda perfektsust, küll aga ehedust ja ausust. Ära võta kunagi teravaid ütlusi isiklikult. Ärge hakake üksteist arvustama. Anna teistele abistajatele ja abistatavale infot, sest teadmatus põhjustab stressi ja kuulujuttude levikut. Lase ka teistel abistada, ära võta kogu vastutust ja koormat enda kanda. Kui keegi on nõus hool- datava juures olema, siis kasuta see aeg ära enda jaoks. Palu ise teistel osaleda ja küsi endale puhkeaega. Aitamise puhul on väga oluline tunda meeskonnaliikmete toetust. Usalduslik suhe töökaaslastega, koorma jagamine, üksteise kuulamine ja toetamine muudavad ka raskesti haige ja surija saatmise protsessi jõukohaseks.