11.1 Traumaatilised kriisid

Individuaalse arengulise kriisi ja pereelu arengukriisiga on raskem toime tulla, kui lisandub trauma, näiteks haigus või töötuks jäämine. Traumaga seotud kriisi nimetatakse traumaatiliseks ehk situatsioonist tingitud kriisiks. Traumaatilise kriisiga pole kõigil inimestel kogemusi, see ei kuulu tingimata loomulikku elukaarde. Traumaatiliseks kriisiks ette valmistada pole põhimõtteliselt võimalik. 

Trauma on igasugune kogemus, mis kujutab ohtu inimese tervisele ja heaolule. Trauma viitab inimese ellujäämise põhireeglite (maailm on turvaline) rikkumisele: raske haigus, puue, füüsiline või seksuaalne vägivald, sotsiaalne alandamine, töö/teenistuse kaotus, lahutus ja lahusolek, raske kaotus, tegelik või võimalik õnnetusjuhtum jt. 

Kes on ohvrid?

Esmasteks ohvriteks nimetatakse neid, keda õnnetus otseselt puudutas, ning vahetule kannatanule emotsionaalselt vaga lähedasi inimesi. Tavaliselt on neil ka kõige tugevamad psüühilised reaktsioonid. Teisesed ohvrid on need, kes ei olnud õnnetuses, kuid kes on sellega seotud kaudselt. Siia kuuluvad lähedased, pere, sõbrad, töökaaslased ja naabrid. Lähedal või lähedase inimesega juhtunud õnnetused põhjustavad samastumist ohvriga ja mõtteid, et see oleks võinud ka iseendaga juhtuda. Pealtnägijad võivad tunda süüd, et ei suutnud päästa või oleks pidanud midagi teisiti tegema. Omaette potentsiaalsete ohvrite ringi moodustavad professionaalsed ja vabatahtlikud päästjad ning abistajad. 

Traumaatilist kriisi võivad vallandada mitmesugused sündmused. Mõnikord võivad sündmused kumuleeruda ning konkreetne, vahetähtsana tunduv juhtum võib esile kutsuda ootamatult tugeva reaktsiooni. Alljärgnevalt on esitatud enim levinumad traumaatilised kriisid. 

• Inimesele olulise objekti kaotus. Näiteks lähedase inimese surm, enda või lähedase tõsine haigus, suur rahaline kaotus, kodust ilma jäämine, mõne elundi või meele kaotus, silmatorkavad muutused nähtavatel kehaosadel. 
• Iseseisvuse kaotus. Näiteks haiglasse sattumine, vanglakaristus, lastekodusse või hooldekodusse sattumine, armeeteenistus, liikumisvõime osaline või taielik kaotus. 
• Seksuaalelu ja soojätkamisega seotud probleemid. Näiteks soovimatu rasedus ja selle katkestamine, viljatus ning viljatusega seotud uuringud ja ravi, haige või puudega lapse sünd, abielulahutus ja kontakti kaotamine lapsega. 
• Häbi põhjustavad olukorrad. Vahelejäämine vaiksema seadusrikkumisega, kuriteo ohvriks langemine, tööalane ebaõnnestumine, enesetapukatse. 
• Suured sotsiaalsed ümberkorraldused. Töökoha kaotus, sunnitud elukohavahetus, kodukoha sotsiaalse struktuuri oluline muutumine, sotsiaalsete tagatiste kaotamine. 
• Katastroofid. Loodusõnnetused, tööstusõnnetused, liiklusõnnetused, tulekahjud, samuti neis õnnetustes osalemine ohvri, süüdlase, päästja või pealtnägijana. Enesetapp või psüühiline haigus lähikonnas. Ka massikommunikatsiooni vahendusel saadud sekundaarne trauma, mis inimest otseselt ei puuduta.